Lapi porokoera tuntakse peamiselt kui leebe ja pühendunud tüübina. Ta on väga kuulekas kaaslane, kes on ainuüksi Soomes võitnud hulgaliselt auhindu.
Lapi porokoer – üdini kuulekas, vaikne ja tubli koer
/nginx/o/2017/11/17/7319399t1h0aee.jpg)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teised koerad teda ei häiri ning teiste loomadega on ta samuti hell. Äärmiselt nutika ja valvsa koerana on tal oma ümbrusest alati suurepärane ülevaade. Võõrastega on ta pigem uje ja alalhoidlik, ta ei soovi sattuda vastasseisu. Valve- ja kaitsekoeraks ta ei sobi. Vahel ta küll haugub, ent enamasti siis, kui miski teda liialt elevile on ajanud.
Ta vajab päris palju trenni, ent samas ei muutu ta paari jalutuskäigu ära jäämisel liialt destruktiivseks. Ta armastab kiiretempolist jalutuskäiku. Mida pikemalt, seda parem. Ta saab piisava füüsilise koormuse ka igapäevasest aktiivsest mängust koduhoovis.
Arheoloogilised leiud viitavad, et selle koera eellased on põhjapõtru karjatanud juba tuhandeid aastaid. Pärast II maailmasõda päästis grupp Soome koeraaretajaid Lapi porokoera väljasuremisest.
Lapi porokoer – üdini kuulekas, vaikne ja tubli koer.