Ebatavaline abiline: Inglismaa mehe «silmadeks» on juhtponi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Lancashire Telegraph / SWNS.com/Lancashire Telegraph / SWNS.com/Scanpix

Inglismaal Blackburnis liigub tänavatel ringi poni nimega Digby, kellega on kaasas 23-aastane Mohammed Salim Patel. Mehe näol ei ole aga tegu tavalise hobuseomanikuga, sest Digby on tema juhtloom.

«Ma teadsin, et tõmban inimeste tähelepanu,» rääkis Patel. «Ma kuulsin, kuidas nad minust rääkisid ning telefonidega fotosid tegid.» Kaaskodanike huvi ei äratanud aga Patel ise, vaid temaga kaasas olnud kaheksakuune poni Digby, kes on Suurbritannia esimene pimedate juhthobune.

Digby treenimine võtab kokku kaks aastat ning seejärel kolib ta Pateli aias asuvasse minitalli, et alati mehe juures olla. Juhtkoera kasutamine oleks tõenäoliselt lihtsam, ent Patelil on koerafoobia ning seetõttu ei tule kutsa võtmine kõne allagi.

«Praegu olen ma vägagi sõltuv inimeste toest,» sõnas ajakirjanikuna töötav Patel. «Mul on oma sotsiaaltöötaja, kes mu tööle viib ja koju tagasi toob ning kontoris abistab. Digby vähendaks tema koormust tunduvalt.»

FOTO: Lancashire Telegraph / SWNS.com/Lancashire Telegraph / SWNS.com/Scanpix

Digbyt treenival Katy Smithil on kaheksa poni, keda ta kasutab teraapialoomadena. Oma kabjalistega käib ta hooldus- ja vanadekodudes, ent kui Smith kuulis, et Ameerika Ühendriikides treenitakse ponisid juhtloomadeks, otsustas ta seda ka ise teha.

«Ponid on üpriski koerte moodi,» nentis Smith. «Nad tahavad samuti inimeste tähelepanu ja seltsi ning neile heameelt valmistada. Nad elavad aga koertest oluliselt kauem — kuni 45 aastat.»

Ponid vajavad korralikku väliaedikut ning ideaalis ka mõne suurema talli lähedust, kus nad vabalt galopeerida saavad. Smithi sõnul on temaga võtnud veel üks vaegnägija, kelle jaoks tuleb hakata treenima teist poni.

Patel, kellel on kaasasündinud võrkkestakahjustus, kohtus Digbyga esmakordselt eelmisel aastal. «Sellest ajast saadik ei ole ma suutnud tema peale mõtlemist lõpetada,» rääkis Patel. «Kuid kui me taas kokku saime, mäletas ka tema mind, hõõrus oma kaela vastu mu säärt ning seisis minu kõrval. Ma olen tõeliselt imestunud, kui suurepärase temperamendiga ta on.»

Tagasi üles