Lühike eluiga ja hellitused turistidelt: nii elavad koerad Tšornobõli keelutsoonis

FOTO: Gleb Garanich/Reuters/Scanpix

Tšornobõli tuumajaama ümbritsevas keelutsoonis pesitseb sadu koeri. Suurem osa neist on kunagiste, tagasi tulla lootnud elanike poolt maha jäetud loomade järeltulijad.

Vabakutseline ajakirjanik Julie McDowall külastas detsembri alguses Tšornobõli ümbritsevat keelutsooni ning avastas, et vaatamata piirkonna jätkuvale radioaktiivsusele elab seal suur koertekogukond. 

«Me olime tuumajaama taga metsas, kui meie seltskonna juurde jooksis üks koer. Meie giid, Igor, asus koeraga maadlema, haaras pulga ning viskas selle puude vahele,» kirjutas McDowall. «Koer jooksis minema ning me saime liikumist jätkata, ent peagi oli ta koos pulgaga uuesti meie sabas ja laskis sel Igori jalge ees maha kukkuda. Igor viskas pulga taas minema. Koer tõi selle jälle tagasi.»

McDowalli sõnul on Igor kohalike koertega tuttav ning on neile lausa nimed pannud. Metsast välja ilmunud koer on Tarzan. Ta elab keelutsoonis ning peale seda, kui hunt tema ema maha murdis, jäi noor koer üksi. Nüüd hoiavad giidid tal silma peal ja pakuvad vahest mängulusti.

Elu keelutsoonis pole kerge

Tarzaniga koos elab 2600-ruutkilomeetrises keelutsoonis veel umbes 300 kodutut koera, kes jagavad piirkonda põtrade, ilveste, jäneste ja huntidega. Ent kui metsloomad tulid piirkonda paremat elu otsides, siis koeri võib pidada põliselanikeks.

Peale 1986. aastal toimunud Tšornobõli katastroofi sunniti Prõpjati linna ja ümberkaudsete külade elanikud evakueeruma, ent oma neljajalgseid sõpru nad kaasa võtta ei tohtinud. Pealtnägijate sõnul üritasid koerad meeleheitlikult bussidesse pääseda ja tormasid neile järele ning piirkonda valvama saadetud korrakaitsjad said ülesande kõik hulkuvad loomad maha lasta.

Paljudel koertel õnnestus aga surma vältida ning just nende järeltulijad praegu keelutsoonis elavadki. See elu ei ole aga kerge — üle tuleb elada karmid talvekuud ning radioaktiivsus lühendab loomade eluiga tunduvalt. Vaid vähesed koerad elavad vanemaks kui kuus aastat.

Koerte eest püütakse hoolitseda

Keelutsooni piiripunktide lähedal elavatel koertel läheb veidi paremini, sest piirivalvurid on neile varjualused meisterdanud. Paljud loomad on mõistnud, et inimeste kohalolek tähendab toitu ja luusivad seetõttu kohaliku kohviku ümbruses. Nendest koertekarjadest on saanud Tšornobõli mitteametlikud maskotid, kes uustulijaid tervitavad.

Giid Nadežda Starodubi sõnul armastavad külastajad koeri väga, ent paljud inimesed hoiavad radiatsioonihirmus loomadest eemale. «Meil ei ole reegleid, mis koerte paitamist ja nendega tegelemist keelavad,» rääkis Starodub McDowallile. «Ent me tuletame neile sellegipoolest meelde, et koertega tuleks käituda nagu iga teisegi hulkuva loomaga.»

Kui koerte toitmise ja nendega tegelemise eest hoolitsevad giidid ja külalised, siis loomade tervise eest kannab hoolt USA mittetulundusorganisatsioon Clean Futures Fund. Organisatsiooni poolt on piirkonda üles seatud kolm loomakliinikut, millest üks on tuumajaama vahetus läheduses. Veterinaarid vaktsineerivad loomi erinevate haiguste vastu, kastreerivad ja steriliseerivad neid ning viivad vajadusel läbi operatsioone.

Organisatsiooni kaasasutaja Lucas Hixsoni arvates ei ole keelupiirkonnas elavate koerte arvukuse nulli viimine võimalik, ent nad tegutsevad jätkuvalt selle vähendamise nimel. «Me tahame populatsiooni viia kontrollitava tasemeni,» sõnas Hixson. «Vaid nii on meil võimalik pakkuda koertele ohutum ja elamisväärne elu ning samas tagada ka inimeste turvalisus.» 

Loe ka neid

Tagasi üles