/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2018/02/06/7548809t1hc604.jpg)
«Viimase kahe kuu jooksul olen saanud teateid ligi kolmekümne koera kohta, kes ketti aheldatuna näguripäevi näevad,» kirjutas Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liige ja loomaaktivist Heiki Valner oma blogis. «Viimane juhtum pani aga õhku ahmima isegi oma töös kõikenäinud arstid.»
«Oma töös, või õigem oleks seda loomakaitse hobiks nimetada, puutun õige palju kokku just koerte ja kasside probleemidega,» rääkis Valner. «Enamasti häirib inimesi siin või seal vabalt ringi jooksev koer, kellele abi otsitakse või tahetakse temast lihtsalt lahti saada.»
Valneri sõnul on paljude loomade täbar olukord meie riigis kurb reaalsus ning heaks näiteks on hiljuti loomakliinikusse toodud koer, kelle pealtnäha igati korralikud omanikud ei olnud looma vigastust lihtsalt näinud.
«Oma üheteistaastase «avaliku loomakaitsja» karjääri ajal olen näinud lugematul määral koeri, kelle kaela raudne kett pooleks üritab «saagida». Antud koera puhul kasvas aga kett juba liha sisse ning seda tuli millimeeter haaval välja lõigata,» kirjeldas Valner koledat vaatepilti.
«Vigastuse mittemärkamine on karvase koera puhul võimalik, aga kui sa oma koerast hoolid, siis sa ka tegeled temaga. Mõistagi käivad sinna juurde ka silitused ning on absoluutselt vähetõenäoline, et oma koera sedamoodi hellitades oleks vigastus märkamata jäänud.»
Valneri sõnul on tegu aga kahe otsaga olukorraga, sest omanik läks koera vigastust märgates ise arsti juurde. «Kas nüüd on õige teda risti lööma hakata?» püstitas Valner küsimuse. «Kas loomakliinikud tohivad rääkida nende juurde toodud väärkoheldud loomadest?»
Loomakaitsja sõnul on need vaid väike osa küsimustest, mida küsida Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva eel, sest tegu pole üksikjuhtumiga ning selliseid õnnetu saatusega loomi on siin veel ja veel.
«Nii kaua kui Eesti koerad virelevad omapäi näljastena aianurgas ning mädanevad elusast peast, on vast ühiskonna hüppelisest vaimse arengu tõusust liiga vara rääkida. Ka selle loo ohver on jälle õues. Õnneks küll enam mitte raudketistatud ja ka ööseks võtab pererahvas ta nüüd tuppa.»
Valner pani inimestele südamele ka tähelepanelikkust: «Tehke silmad lahti ja märgake ometi — äkki elab selline kutsa just sinu naabri juures ja vajab kiiret abi.»