:format(webp)/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2018/02/06/7548451t1h626e.jpg)
Kogenud linnuvaatlejad suudavad tuttavaid liike tuvastada mitte ainult nende välimuse, vaid ka hääle järgi. Piisava harjutamise korral on kõik entusiastid võimelised ära tundma lindudele omaseid siutse ja säutse.
Kas erinevad linnuliigid oskavad üksteisega «rääkida»?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle oskuse omandamine nõuab arusaamist sellest, kuidas ja miks meie sulised sõbrad suhtlevad. Enamjaolt on ühel linnuliigil erinevate mõtete edasi andmiseks kindlad märguanded.
Võtkem näiteks kaljutuvi. Kui neil on käimas pulmamängud, suhtlevad tuvid üksteisega õrna kudrutamise abil. Ohuolukorras kasutatakse aga valjemaid, järske helisid. Kui üks kaljutuvi tahab ellu jääda ning järglasi saada, peab ta ära tundma mõlemad vokalisatsioonid.
Ent kas tuvi kudrutamine ütleb midagi mööduvale kajakale või varesele? Austraalia ornitoloog Robert D. Magrath on mitmes oma uuringus keskendunud lindude liikidevahelisele suhtlusele ning eelkõige erinevatele häiresignaalidele, mida linnud ohuallikaid nähes kasutavad.
«Pea iga kohalik linnuliik, keda me uurinud oleme, reageerib teiste liikide hädahäälitsustele ning me arvame, et liikidevaheline pealtkuulamine on levinud üle maailma,» sõnas Magrath. «See ei tule suure üllatusena, sest enamikul linnuliikidest tuleb kiskjaid vältida ning seetõttu jälgivad nad kõikvõimalikke ohusignaale.»
Lindude alarmhäälitsused saavad vastuseid ka loomadelt. Näiteks Põhja-Ameerikas elutseva tanutihase röövlindude eest hoiatav vidistamine ajab peitu pugema oravad ja vöötoravad. Teadlased on tähele pannud, et need imetajad on võimelised lindude hädasignaali imiteerima ja edasi levitama. Tanutihase alarmi suudavad matkida ka varblased, kardinalid ja pasknäärid.
Magrath usub aga, et liikidevaheline üksteisemõistmine ei ole kaasasündinud ning seda tuleb õppida. «Austraalia rahvusülikooli (ANU) linnakus elab palju salu-tikksabasid ning tihti külastavad piirkonda ka meelinnud,» rääkis Magrath. Linnakust üle tee asub aga botaanikaaed, milles elavad tikksabad meelindudega kokku ei puutu.
Magrath suutis demonstreerida, et linnakus elavad salu-tikksabad põgenesid, kui neile mängiti lindilt meelindude häirehäälitsusi. Botaanikaaias elavad tikksabad ei reageerinud neile aga kuidagi ning seega on tõenäoline, et linnud analüüsivad ja õpivad üksteise häälitsusi.
Hoiatussignaalid ei ole aga ainsad häälitsused, mida linnud üksteise puhul jälgivad. «Linnud jätavad teiste lindude häälitsused meelde siis, kui see neile mingisugust kasu toob,» nentis Magrath. «Mõned linnuliigid kasutavad kindlaid suhtlussignaale, et segaparvesid moodustada ning siis üheskoos toiduotsingutele suunduda.»
Ning siinkohal ei saa mainimata jätta kägusid, kes oma munad teiste lindude pesadesse poetavad. Teadmatud kasuvanemad lollitab käopoeg end toitma, matkides nende enda järeltulijate häälitsusi, et konkurentsis ellu jääda.