P, 4.12.2022

Uskumatu käsitöö: naine parandas monarhliblika katkise tiiva

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Uskumatu käsitöö: naine parandas monarhliblika katkise tiiva
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Romy McCloskey / Facebook

Texases elav kostüümikunstnik Romy McCloskey kasvatab erilisi ning imekauneid lemmikuid — monarhliblikaid. Kui üks naise hoolealustest oma nukust katkise tiivaga välja ronis, ei olnud naisel südant asja nii jätta, sest liblikas omal jõul ellu jäänud ei oleks. 

Naisel on liblikatega eriline side oma vähki surnud ema sõnade tõttu. «Mu ema ütles mulle, et tema hing jääb alatiseks minuga ning ilmutab end liblikate kujul,» rääkis McCloskey. Naise ema kinnitas talle, et kui ta liblikat näeb, hoiab ema tal pilku peal. Selle asemel aga, et juhuslikult ilmuvatele liblikatele lootma jääda, otsustas naine kindlustada, et neid maailmas võimalikult palju oleks. Kui McCloskey aiast mõne rööviku leiab, toob ta selle tuppa, et kindlustada ohutu keskkond kasvamiseks ja metamorfoosiks. 

Kui liblikate nukkumine läbi saab, laseb McCloskey nad taas vabasse loodusesse ning on niiviisi aidanud tosinate kaupa tiivulisi. Hiljuti tuli üks neist oma kookonist välja katkise tiivaga ning vaatamata oma muidu tervele seisundile ei oleks liblikas omapäi ellu jäänud. Kuna McCloskey tööülesanded hõlmavad tihti imepeene käsitöö tegemist, tuli tal idee liblika tiib ära parandada. Leidnud õpetuse, kuidas seda teha, kogus naine kokku kõik vajalikud vahendid ning alustas tööga.

Foto: Romy McCloskey / Facebook

McCloskey oli alles hoidnud ühe oma loomulikku surma surnud hoolealuse keha ning sai sealt asendustiiva. Kontakttsementi, talki ja hambaorki kasutades kinnitas ta uue tiiva liblika keha külge. Kuigi pealtnäha on tegu valuliku protseduuriga, võib siinkohal liblikatiibu võrrelda inimjuustega, mis lõikamise ajal valu ei tunne. Pärast päeva operatsioonist taastumist ning nektarist toitumist oli liblikal aeg uus tiib proovile panna. «Ma ei olnud kindel, kas ta saab hakkama ning ma olin tõeliselt närvis,» meenutas McCloskey. «Ma viisin ta õue ning kui ta mu sõrmelt õhku tõusis ja aiale ringi peale tegi, oli see suurepärane tunne.»

Päästetud liblikas oodata ei mallanud ning peale väikest puhkust puulehel võttis ta oma uuest tiivast viimast, tõusis lendu ning kadus. «Iga kord kui ma mõne liblika vabadusse lasen, soovin ma neile nende reisil edu,» sõnas McCloskey. «Nende kaunite olevuste kasvamist ja transformatsiooni jälgida on tõeline privileeg.»

Foto: Romy McCloskey / Facebook
Märksõnad
Tagasi üles