Deklaratsioon oli 2010. aastal 33 seakasvatusahelas osaleva osapoole (sh teadlaste, veterinaaride ja loomakaitseühingute) vabatahtlik kokkulepe, mille eesmärgiks oli esiteks kaotada sigade kirurgiline kastreerimine ilma valuvaigistiteta aastaks 2012. Deklaratsiooni lõppeesmärgiks oli jõuda kirurgilise kastreerimise täieliku lõpetamiseni — küll mõningate eranditega — aastaks 2018.
Mõlema tähtaja ja eesmärgi täitmine kukkus suurejooneliselt läbi ning progressi on vaid näiliselt üles puhutud, kui vaadata viimast kättesaadavat Euroopa Veterinaaride Föderatsiooni poolt kogutud statistikat. Olukord on püsinud stabiilne riikides, kus edusamme on tehtud tänu kohalikule initsiatiivile (Hollandis ja Belgias) ja riikides, kus traditsiooniliselt loomi ei kastreerita (Suurbritannia ja Iirimaa).
Positiivsest küljest on Prantsusmaal ja Saksamaal kasvanud kirurgiliselt kastreerimata sigade arv umbes 20 protsendini. Lisaks sellele on alates 2019. aastast Saksamaal anesteesiata kastreerimine keelatud. Ülejäänud loomade jaoks on olukord jätkuvalt kriitiline ning andmed näitavad, et umbes 80 miljonit siga kastreeritakse aastas endiselt puuduva või ebapiisava valuvaigistamisega.
Enamikus EL-i riikides kastreeritakse nädalavanused põrsad, et vältida ebameeldiva kuldilõhna- ja maitse tekkimist, mis mõjutab vähem kui 5 protsenti puberteediikka jõudnud isasloomade lihakehasid. Ühiskondlikku muret kirurgilise kastreerimise käigus tekitatud valu üle toetavad selged teaduslikud tõestusmaterjalid: pole kahtlustki, et kastreerimine põhjustab erakordselt suurt valu. Euroopa Veterinaaride Föderatsioon võttis selles osas kindla seisukoha juba 2009. aastal, teatades, et põrsaste kastreerimist ei tohi kunagi läbi viia ilma anesteesia ja analgeesiata ning eelistatult tuleks seda vältida ja asendada see alternatiivsete võimalustega.