Päevakäpp: kaks aastat oodanud Merida kardab, et tema kodu on teadmata kadunud

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MTÜ Kasside Turvakodu / Facebook

Turvakodus on mitut sorti kasse — on neid, kes kohe inimesele uksele vastu tulevad ning on neid, kes eemal pesas oma tähelepanu ootavad. Üks vaikselt pesas ootajatest on Merida.

Merida istub päevast päeva välisukse kõrval riiulil. Ta on justkui võtnud nõuks, et ei liigu enne, kui näeb, et justnimelt tema inimene uksest sisse astub. Seni ei ole seda õiget veel tulnud ning nii on Merida istunud riiulil juba tervelt kaks aastat. Kõik 731 päeva on ta oodanud ja nukrutsenud. Iga kord kui turvakodu uks on avanenud, on tema hinges tärganud lootus, et ehk nüüd.. Kuid ei. Seni pole keegi veel Meridale külla tulnud.

Ilmselt ehmatab inimesi see, et Merida ei ole kiisu, kes ennast inimese jalge ette pikali viskaks ja kõhupaisid ootaks. Kõik ju sooviksid lemmikut, kes kohe sülle hüppaks ning valiks omanikena välja just neid nagu oleks kõik tähtede poolt kirja pandud. Merida on aga esialgu veel ettevaatlik kassitirts, kes ootab inimest, kes ise Merida ette pikali viskaks. Kes poeks vaikselt Merida pesa juurde, vaataks talle armastavate silmadega otsa ning hellalt rääkides tema hinge puudutaks. Niimoodi — hingest hinge vesteldes — muutuks Merida julgeks ning õige pea tuleks päev, kui Merida on nõus inimese kaissu pugema ning esimesi armastavaid paisid saama.

Merida vajab vaid inimest, kes oleks hell, kannatlik ning armastaks just teda. See ei ole ju midagi võimatut… Eks?

Merida ootab kodukirju aadressile info@kassideturvakodu.ee

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles