Loe katkendit raamatust «Nurrulandi lood»: mööda erksavärvilist vikerkaart kõndis pruunivöödiline kass...

Foto: Priit Kasepalu

Teisipäeval, 12. detsembril, esitleti Põhja-Eesti Pimedate Ühingu maja saalis raamatut «Nurrulandi lood», mille autoriks on varjunime Susanna Suvi alt kirjutanud ühingu juht Janne Jerva. Nurruland on kasside maa, kus toimetavad Pahanduste Paula, kassikaksikud Kriips ja Triibik, korrapidaja Kriuks, rotibande ninamees Ruff ja paljud teised toredad tegelased.

Stsenograaf ja teatrikunstnik Kristel Maamägi arvab kõnealusest raamatust nii:

«Nurrulandi lood» on seikluslikud juhtumised kireva seltskonnaga fantaasiaküllases maailmas, kuhu kuuluvad lisaks kassidele ka rotid, kirjatähed, pilved, kaarnad ja paljud teised põnevad olendid. «Nurrulandi» maailm on täis värve, headust ja helgust, kuid vahel juhtub isegi seal midagi natuke jubedat. Selle pärast ei maksa aga muretseda, sest sealsed nutikad ja vaprad elanikud leiavad lahenduse ka kõige suurematele raskustele ja näitavad lugejalegi, et igale isegi võimatuna näivale olukorrale leidub alati lahendus.

TAGASITULEK

Mööda erksavärvilist vikerkaart kõndis pruunivöödiline kass.

Ta astus rahulikult ja graatsiliselt nagu kassidele kombeks, käppadel veidi säramas värvilist vikerkaaretolmu. Üle õla visatud paun tundus olevat üsna raske. Ta oli tulnud pika tee. Lõpuks hakkasid eemalt paistma kauge maa piirjooned ja vikerkaar kassi käppade all naaldus rohelisele aasale. Kass hüppas vikerkaarelt aasale ja hüüdis endale: «Tere tulemast Nurrulandi!» Ta oli jõudnud tagasi kasside maale Nurrulandi.

Pahanduste-Paula — just nii seda kassi tema sagedaste tempude tõttu kutsuti — kiirustas pikkade sammudega oma hiireauto juurde.Ta patsutas seda sõbralikult ja juba vurasidki nad kodu poole. Paula kihutas autoga mööda eksootiliste juurviljade põllust, mille kõrval kõrgus tuhandepealine päevalillepõld. Heitnud põgusa pilgu päevalillede vahelt paistvale punase viilkatusega majale ja veendunud, et ka vikerkaaremaja on endiselt oma kohal, suundus ta Nurrulandi peatänavale. Ta sihtis igatseval pilgul Mathilda aiakohviku kooreautomaate ja võitles kiusatusega sealsamas väike peatus teha. Rosinasilmsete hiirepirukate lõhn kõditas sõõrmeid ja meelitas peatuma.

Koduigatsus osutus siiski tugevamaks. Paula pööras kõrvalteele ning lehvitas lõbusalt kõigile punaste katustega majakeste aedades askeldavatele kassidele. Seejärel küll paremale ja siis jälle vasakule teele pöörates peatus ta lõpuks oma majakese ees. Tema äraolekul ei olnud midagi muutunud. Paula viipas lõbusalt naabri Kiisa-Lotale ja tema kaksikutele Kriipsule ja Triibikule ning astus läbi värava aeda, kus puude varjus puhkas ta maja. Kiisa-Lota ohkas raskelt, vangutas pead ja jäi mõtlikult oma kaksikuid silmitsema. Kaksikud seevastu viskasid rõõmust mitu kukerpalli ja lehvitasid Paula kaugenevale sabaotsale lootusrikkalt järele.

Paula lonkis tiiru aias, kontrollides kõikvõimalike kirjuõieliste ja lopsakaleheliste taimede olukorda, astus siis tuppa, viskas koti tugitoolile ja õngitses koti sügavusest välja värviliste piltidega raamatu. «Kui ma lugeda ka oskaksin, oleks kogu lugu ainult käpaulatuses,» ohkas ta ja lehitses unistavalt raamatut.

Kriips ja Triibik otsisid kasvava rahutusega võimalust Paula poole putkata. Kiisa-Lotalt selleks loa hankimine ei tulnud kõne allagi, sest eelmiste kordade pahandused püsisid emal ikka veel meeles. Kassilapsed sisustasid oma aega turnimispuudel ronimisega ja jäid sobivat võimalust ootama. Lõpuks astus Kiisa-Lota, turukorv käpa otsas kõikumas, õue ja hõikas kaksikutele: »Käin korra Mathilda aiakohvikus ja viin siis oma hiireauto remonti. See on kuidagi aeglaseks jäänud. Teie tehke koolitöid ja hoidke teineteisel silm peal!»

«Ära muretse! Meil on palju õppida!» rahustas Kriips ema ja müksis salaja Triibikut. Kohe kui Kiisa-Lota hiireauto käänaku taha kadus, kõmatas justkui kuuldamatu stardipauk ja kaksikud sööstsid Paula aiavärava poole. «Piilume enne aknast. Ehk ta magab,» sosistas Triibik ja mõlemad hiilisid Paula köögiakna taha.

«Ei ma maga. Tulge aga sisse,» kutsus Paula ja avas ukse.

«Kus sa käisid? Mida sa tõid? Miks sa nii kaua ära olid?» tuli kaksikutelt küsimusi nagu kuulipildujast.

Paula heitis neile mõtliku pilgu ja sõnas: «Ma käisin iseennast otsimas. Ja nüüd on mul vaja, et te mind kiiresti lugema õpetaksite.»

Kriips ja Triibik jäid Paulat sõnatult põrnitsema. Midagi pidi olema juhtunud, et Paula oli otsustanud lugema õppida. Eelmisel aastal oli Paula koos nendega kooli tulnud, kuid alati, kui lugemise järg temani jõudis, sealt vaikselt plehku pannud. Nüüd oli ta siis otsustanud lugema õppida...

Esimesena kogus end Kriips. «Millal me pihta hakkame ja kas sul on raamat olemas?» heitis ta Paulale kahtlustava pilgu.

«Alustame kohe ja sellest raamatust,» tõi Paula hoogsalt oma raamatu välja.

Kriips ja Triibik vaatasid raamatut ja arvasid, et selle raamatu järgi oleks Paulal lugemaõppimist alustada pisut raske. Kuid Paula jäi endale kindlaks ja soovis kiiresti teada saada, mis kaasa toodud raamatus kirjas on.

Niisama lihtsalt kõik siiski ei laabunud. Kui Kriips hakkas Paulale tähti õpetama, arvas Paula, et tal ei ole vaja tähtede õppimisele üldse aega raisata, tarvis on kohe sõnu õppida. Kriips ja Triibik selgitasid Paulale kordamööda, et enne tähed ja siis sõnad, kuid Paulal polnud kannatust kõigile tähtedele ükshaaval otsa vaadata.

Selle asemel vaatas ta raamatust pilte ja hakkas nende järgi oma lugu jutustama.

Lõpuks tuli kaksikutel hea mõte. «Kuule, Paula,» ütles Triibik, «me loeme sulle ise selle jutu alguse ette ja kui me oleme koju läinud, siis sa saad ise edasi lugeda.»

Paula mõtles pisut, noogutas siis nõusolevalt ja lükkas raamatu Triibiku ette. Triibik avas raamatu ja alustas lugemist.