Päevakäpp: Muska ei taha enam olla nähtamatu

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MTÜ Kasside Turvakodu / Facebook

Kas sina kujutad ette, mis tunne on olla nähtamatu? Kui sa tahad üle kõige olla märgatud ja tunnustatud, aga kõik kõnnivad sinust mööda — sa oled olemas, aga samas sind justkui ei olekski.

Nii tunneb armas Muska, kes ootab oma kodu Turvakodus juba eelmise aasta 5. detsembrist. Eeldasime, et Muska-sugune punavalge poisike, kelle suures kehas on veel suurem süda, leiab kiiresti päriskodu, kuid kahjuks pidime eksima. Suures kurvastuses veedab Muska enamiku oma päevast puuridetoas kõige kõrgema puuri otsas. Ei, Muska pole inimpelglik, seal on lihtsalt tema jaoks kõige mõnusam ja soojem pesa. Iga kord, kui meil külalised käivad, tukub Muska oma lemmikpesas kõrgel lae all ja ootab — ootab, et keegi näeks tema oranžikaid pisikesi kõrvatippe, mis pesa äärest kelmikalt paistavad. Ta ootab, et keegi märkaks teda, lihtsat Muskat, kelle südames on vaid üks soov: olla armastatud.

Kui Muska lemmikpesast alla tuleb ja söögikausi taha maabub, siis vallandub tema tõeline pale: Muska soov olla armastatud on nii-nii tugev, et sealsamas söögikausi taga tehakse tagasi kõik pehmed paitused, mida kõrgele puuride otsa ei ulatata teha. Siis nurrub see mehine kassipoiss kõige kõvemat nurru, kingib paitegijale pehmeid peamükse ning tema tänulikes silmades peegeldub igatsus oma inimese järele.

Kas Sina võiksid olla see, kes Muskat esimesena märkab ja kingib talle igavese päriskodu? 

Kirjuta Muskale aadressile info@kassideturvakodu.ee ja tule talle külla! 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles