:format(webp)/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
/nginx/o/2017/12/08/7388903t1h1897.jpg)
Safarid annavad inimestele võimaluse metsloomi oma loomulikus keskkonnas jälgida, ent sellel on ka riskifaktor — püsi sõidukis või sinust võib saada mõne metsiku kiskja järgmine eine.
Kõhedusttekitav uuring: millise metslooma ohvriks sattumine oleks piinarikkaim?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljaanne Daily Mail pani kokku nimekirja savannielukatest ja võrdles, kelle käe (või käpa) läbi hukkumine oleks kõige hullem. Informatsioon loomade käitumise kohta tuli metsloomauurija Gordon Grice'i raamatust «The book of deadly animals» ehk surmavate loomade raamat. Grice ise soovitab piinade vältimiseks eemale hoida hüäänidest, sest nemad end enne söömist saagi tapmisega ei vaeva. Milline loom teeks inimesega lõpparve aga kõige kiiremini?
Lõvi
/nginx/o/2017/12/08/7388897t1h943b.jpg)
Lõvi peetakse kaslaste kuningaks ning need loomad on võimukad ja oskuslikud jahimehed. Kuigi üldjuhul lõvid inimest toiduna ei näe, on sellegipoolest juhtunud, et mõni 200-kilone ja 50-kilomeetrise tunnikiirusega jooksev kiisu on inimese tapnud. Lõvide taktika on rünnata ohvri kaela- ja õlapiirkondi ning nad tulevad toime isegi neljatonnise jõehobu rajalt maha võtmisega. Grice'i sõnul ründaks lõvi inimest samamoodi, kui kõiki teisi oma saakloomi — tugev haare ümber kaela ning surnuks lämmatamine või hammustamine.
Leopard
/nginx/o/2017/12/08/7388903t1h1897.jpg)
Leopardid on lõvidest küll väiksemad, ent nad on sama ohtlikud. «Vaid» 30-kilogrammine leopard tapab inimese lõvist oluliselt kiiremini ning Aafrikas ja Indias on nad korduvalt inimesi rünnanud. Leopardi üliteravad hambad ja kaelale keskendumine toob surma kähku, ent üldjuhul ründavad nad vaid siis, kui nende isiklikk ruum ohus on või nälg piinavalt näpistab. «Kui leopard sind ründab, oled sa surnud enne, kui pikali jõuad kukkuda,» võttis üks Aafrika safarigiid Daily Maili jaoks asja kokku.
Jõehobu
/nginx/o/2017/12/08/7388909t1h6062.jpg)
Jõehobud näevad välja kui laisad, aeglased ja tagasihoidlikud loomad, kuid kui nad agressiivseks muutuvad, looda, et sa ei ole selle põhjustajaks. Vaatamata oma kogukale kehale ja suurele kaalule suudavad jõehobud joosta kuni 30 km/h ning nende rünnakud on pea alati fataalsed. Jõehobu hiiglaslikud kihvad kasvavad 60-sentimeetristeks ning jätavad endast maha õllepurgi diameetriga augud. «Suurema osa ajast veedavad jõehobud vees ning ei ole inimestest huvitatud, ent kui nad ründavad, keskenduvad nad su keskkohale ja on suutelised inimese pooleks hammustama.»
Krokodill
/nginx/o/2017/12/08/7388913t1he360.jpg)
Krokodillidel on Aafrika ühe surmavaima looma reputatsioon ning seda ka põhjusega, sest igal aastal sureb seal krokodillirünnakute tagajärjel ligi 1000 inimest. Krokodillid on võimelised end järsult veest kuni kümne meetri kaugusele kaldale heitma ning nende üllatusrünnakud on pea alati ohvri jaoks surmavad. Krokodillid ei suuda närida ning kasutavad oma rohkem kui 60 hammast ohvri tükkideks rebimiseks ja tervelt alla neelamiseks. «Krokodillid on kamuflaažimeistrid,» kirjeldab Grice. «Nad suudavad jääda märkamatuks ning ründavad siis, kui inimene veele liialt lähedale satub.»
Hüään
/nginx/o/2017/12/08/7388917t1h2757.jpg)
Nad võivad välja näha kui koerad, ent hüaanid omavad võimsaid kaelalihaseid ja luidpurustavalt tugevaid lõugu, mille lähedale keegi sattuda ei tahaks. Grice leiab, et hüaani ohvriks sattumine oleks kõige võikam viis minna: «Hüäänid on üliohtlikud loomad, kelle rünnak põhjustab palju piinu. Nad võivad ilma sind tapmata mõne su kehaosa otsast hammustada ja seda sööma asuda ning surm hüääni lõugade läbi oleks aeglane ja õudne lõpp.»
Elevant
/nginx/o/2017/12/08/7388893t1he005.jpg)
Elevandikarja rännak läbi Aafrika on küll majesteetlik vaatepilt, ent elevantide intelligents on neile inimese surmamiseks andnud mitu eri võimalust. «Esiteks on neil võhad, millega inimest susata ning oma lontidega saavad nad meid lüüa või surnuks muljuda,» nendib Grice. «Siis on loomulikult ka võimalus ohvri otsas trampida või neid oma kehaga millegi vastu surudes lämmatada.» Elevandid ründavad siis, kui nad tunnevad, et nende toiduallikas või nad ise on ohus.
Ninasarvik
/nginx/o/2017/12/08/7388923t1h71dc.jpg)
Ninasarvikud on loomult üksildased ning üljuhul jooksevad nad konfliktiolukorras minema. Kui nad end aga ohustatuna tunnevad või järglast kaitsevad, ei hoidu nad rünnakust. Täiskiirusel jooksva ninasarviku eest on raske minema saada ning nende sarv on loomade peamiseks relvaks. «Ninasarvikud ei paista inimeste vigastamisest huvitatud olevat, ent ohuolukorras kasutavad nad võitluseks nii oma sarvi kui ka tugevaid jalgu,» kirjutab Grice.
Šaakal
/nginx/o/2017/12/08/7388921t1had26.jpg)
Need koerlased ei ole teiste siinkohal välja toodud loomadega võrreldes niivõrd ohtlikud, sest nende väike kasv teeb täiskasvanud inimese rajalt maha võtmise keeruliseks. Ette peab vaatama aga lastega, keda neil on lihtne rünnata — šaakalite harjumus on oma ohvrist pisikesi tükke hammustada ning seejärel taas taganeda, kuni lõunasöök lõpuks maha kukub ja nad teda karjana sööma hakkavad.