Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Blogija Mallukas hoiatab omast kogemusest: ärge võtke endale minisiga!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mariann Treimann Milviga | FOTO: Erakogu

Sellest ajast peale, kui ma olin sunnitud Milvi ära andma, olen ma aeg-ajalt saanud kirju, kus minult küsitakse sigade kohta igasuguseid asju ja uuritakse, kas ma soovitan neil ka endale sea võtta. Vaadake, sellega on selline asi, et ma oskan rääkida ainult enda seisukohast ja muidugi ei tea mina, millised need inimesed on, kes mulle seavõtu mõttega kirjutavad. Küll aga ütlen ma alati esimese asjana, et ära tee seda. See ON suur viga 99% juhtudest. Oma blogis kirjutab Mariann Treiman sellest, mida õppis ta õppis oma minisea Milvi pidamisest.

Jah, sead on jube toredad ja hästi targad ja intelligentsed ja ka mina mõtlesin enne Milvi koju toomist, et see saab olema umbes samasugune kogemus, et nagu mul oleks tore koer, aga noh, ta on samal ajal siga. Ma lihtsalt mõtlen minevikule ja ise ka aru ei saa, KUIDAS ma ometi nii loll olin?! Mul polnud kunagi koeragagi kogemust, aga kujutasin ette, et ma saan sea kasvatamisega hakkama.

Seda enam ajavad mind need «tsau, kuule, sul oli siga, ma ka just siin võtan endale notsut ja mõtlen, et ehk sul oleks mingeid soovitusi anda?». Miskipärast neile ei meeldi see vastus, et mu soovitus on: «ÄRA TEE SEDA!».

Ma kirjutasin Milvi ära andmisest kunagi pika jutu, kes tahab, võib selle üles otsida, aga ma lühidalt ütlen, et see oli hästi kurb ja hästi vastik. Üks osa minust ei tahtnud seda teha ja mõtlesin, et suva, ma kannatan ära selle eee… 20 aastat seapidamist, aga teine osa minust sundis MINU tunded maha suruma ja mõtlema Milvile endale. Tal ei olnud minuga hea. Ja mul oli nii kahju vaadata, kuidas ta lihtsalt igavledes lamas ja noh, silmadest mädanes, sest tal oli tugev kassiallergia.

Kahjuks ma olen ise ka selline, et kui mul mingi mõte tuleb, siis ma tahan seda kohe ja NÜÜD ja mind ei huvita selle tagajärjed. Isegi, kui kõik ütlevad, et see ei ole hea idee, siis ma teen seda ikkagi ja lõpuks saan ikkagi ainult iseennast süüdistada, kui selgub, et teistel õigus oli. Mõnikord on see okei, aga kui tegemist on elusolendiga, siis see EI OLE okei ja kindlasti ei tohiks sellist asja ehku peale teha. Tõstan käed ja ütlen, et olin VÄGA loll.

Kas sa elad korteris või majas? Sea koht ei ole korteris! Kuigi ta võib põhimõtteliselt ära õppida treppidest käimise, ei ole see talle lihtne. Vaadake nende kehasid – suured jurakad peenikeste keppjalgade peal. Trepid ei ole neile kõige mugavamad värgendused. See on muidugi väike probleem selle kõrval, et sigade kõige suurem instinkt on tuhnimine. Korteris tuhnida ei saa, seega hakkavad nad üles kiskuma kõike, mida saab. Parketti, liiste, linoleumi, puitpõranda juppe. Kõike.

Olgem ausad, isegi kui sa elad majas, tuleks küsida, et kas sul on oma aiast suva? Kui jah, siis võid sea sinna võtta küll, sest ega sellest suurt midagi alles ei jää. Siga tuhnib selle koheselt suuri auke täis, sööb ära kõik söödavad ja mittesöödavad asjad (näiteks lillesibulad). Kuna minul oli meie aiast suva, aga Kardol ja Leal ei olnud, siis tuli ehitada Milvile aedik, kus oli luba tuhnida, aga mis elu see on, väikses kastis kinni olla. Notsul oli igav! Nii toas kui aedikus.

Öösel oli ta ikka toas, aga seal keeras ta lisaks põranda ära söömisele ikka terve öö korralikult sitta. Tassis kogu prügi maja peale laiali, rebis kõike tükkideks. Näris puidust mööblit, kiskus riideid ribadeks, näris mu käekottidele augud sisse (sest talle tundus, et seal sees on või oli kunagi olnud midagi söödavat). Oma massiga lükkas ta asju ümber ja purustas suht kõike nagu elevant portselanipoes. Lisaks pead sina jälgima, et notsu sõraulatusse ei satuks midagi ohtlikku (juhtmed jne).

Kas sul on viitsimist siga treenida? Nagu lapsi ja koeri, peab ka sigu õpetama, mida tohib ja mida mitte. Muidu on sul pärast 70kilone sõnakuulmatu jurakas, kes teeb, mida tahab. Lisaks tuleb seale õpetada häid toitumisharjumusi, sest nagu teada, siga sööb KÕIKE, aga nagu inimenegi, eelistab ta igast jura. Saia ja muud rämpsu. Siis läheb siga aga jube paksuks ja see on väga ohtlik – kui kõht vastu maad lohiseb ja siga millestki teravast üle kõnnib… See oleks väga kurva lõpuga lugu. Minu Milvar oli nii ära hellitatud, et isegi oma aia õunad ja viljad ei ei huvitanud teda absoluutselt. Andke saia ja krõpsu! Eriti palju «head» kraami sai ta muidugi mööda jalutavatelt inimestelt, kui ta aia taga piisavalt kurba kisa tegi.

Siga VÕIB olla lastele mingil määral ohtlik. Ega nad kurjad ei ole, aga nad on suured ja kobakad. Oli tavaline, et kui siga sulle oma sõraga jala peale astus, siis see oli MEGA valus. Umbes nagu keegi astuks sulle tikk-kontsaga paljale jalale. Lisaks kipuvad notsud nahhaalselt toitu ära võtma kõigilt, kellelt saab. Ja kuna ta on nii suur, siis lükkab ta lapse selle käigus kogemata ümber ja võib käest toidu krabades ka natukene kogemata hammustada. Mitte meelega, aga no haiget võib saada nii laps kui täiskasvanu. Kuri Milvi ei olnud, lasi Maril enda peal ukerdada küll.

Siga teeb, mida ta tahab. Nad on väga isepäised ja neid on VÄGA raske panna tegema, mida sina tahad. Tõsiselt.

Kui notsul tekib mingi tervisehäda, on väga raske leida adekvaatne arst, kes oskaks sind su notsuga aidata. Te ei kujuta ette, mis arstidega ma kokku puutusin, kui Milvi silmajama hakkas. Üks käis mul kodus ja pussitas Milvit süstlaga kõrri, kuni sealt verd jooksis, aga antibiotsi ikka antud. Teine käskis mul sea ära uimastada ja ta kliinikusse viia, see oli KOHUTAV ja lõpptulemus oli see, et arst vaatas teda autos lambiga silma ja ütles: «On jah põletik.» Blaah, ma ei taha meenutadagi, see oli nii jube ja mul oli oma notsust niii kahju.

Nad karjuvad KOGU AEG. Ega ilmaasjata ei ole väljendit «nagu siga aia vahel». Nad kiunuvad, kui nad ei saa su käest, mida nad tahavad. Nad karjuvad, kui õue tahavad. Nad kisavad, kui neil igav on, kui kõht tühi on ja noh põhimõtteliselt iga asja peale saadab sind mahe seakiun.

Igatahes ma tean, et kes tahab, teeb seda nagunii. Nagu üks neiu, kes kirjutas mulle, ütles: «Ega alati saab ju ära anda, kui ei sobi!» Nojah, saab ja mõnes mõttes peabki, kui sa tunned, et seal ei ole sinuga hea, aga kas seda on vaja? Ma oleksin palju õnnelikum inimene, kui ma ei peaks elama selle koormaga, et ma ühele notsule nii tegin ja ta ära andsin. Tal on muidugi teiste notsudega koos palju toredam olla, aga ta oli ju ikkagi armas ja oma :( Nii et, kellel ma soovitaks siga võtta? Neil, kes talus elavad :)

Sead on imelised loomad ja kindlasti on neid, kes oskavad ja saavad nendega hakkama, aga ma garanteerin, et kuskil suures talus saavad nad rahus oma kartuleid tuhnida ja elust rõõmu tunda. Ausalt, ärge olge sama lolllid kui mina, teiste vigadest on ju kergem õppida!

Tagasi üles