Päevakäpp: õnnetu saatusega Filip vajab häid aitajaid ning sooje kallistusi

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MTÜ Kassiabi / Facebook

«Nii kole kass! Ja nii nunnu!» Nõnda hüüatasid Kassiabi vabatahtlikud, kui nad kohtusid esimest korda Filipiga. Filip on pärit Saku lähedalt metsast, kus ta elas koos oma alkoholilembese peremehega erakordselt räpases poolenisti kokkuvarisenud majas.

Elu oli vilets. Ei, ega peremees polnud kuri, sugugi mitte. Mõnikord lausus mõne sõbraliku sõna või patsutas kohmaka käega turjale. Aga teinekord jälle unustas süüa anda. Või ei olnudki majas midagi sellist, mis kassile kõhtu sobiks. Ravist tervisehädade korral ei maksnud unistadagi.

Aga hullemaks veel läks.

Ühel päeval avastas Filip, et ta on jäänud üksi. Millal ta õieti oma peremeest viimati nägi? Eelmisel nädalal? Eelmisel kuul? Oli tal üldse peremees olnud? Filip ei teadnud, et peremees – või mis peremees see ikka oli, pigem majakaaslane – on sattunud haiglasse ja ta on jäänud ilma senisest piskustki hoolest. 

Naabertalukohta maakoduna kasutav perenaine käis ikka talle aeg-ajalt süüa toomas ja oli kassi esimese pähejuhtuva nimega kutsuma hakanud. Õnnetu, kärnas ja nälginud loomakese saatus oli pugenud kaastundliku hingega prouale südamesse. Ühel hetkel leidis naine, et niimoodi enam edasi ei saa ja hakkas otsima abi.

Kui Filip lõpuks loomakliinikusse ja seejärel Kassiabisse jõudis, otsustas ta arvatavasti, et kõik, mida lahked ja hoolitsevad kahejalgsed temaga soojas puhtas toas ette võtavad, on hea. Isegi kui see tundub imelik või suisa ebameeldiv, nagu näiteks silmade puhastamine või mõru tableti suhutoppimine. Sest Filipist kannatlikumat patsienti on raske ette kujutada. Olete kuulnud kassidest, kes ravitseja käed lõhki tõmbavad ja abivahendid puruks hammustavad? Vaat Filip on nende vastand. Ja oma ravijat tervitab Filip järgmisel päeval jälle rõõmsa nurrulauluga. Nurruda Filipile meeldib ja seda oskab ta hästi. Arstid on tal avastanud mitu rasket tõbe, aga õnneks on need õige hoolitsuse ja rohtudega väljaravitavad. Aga ravi kestab veel kaua, Filip on alles alguses.

Filip on praegu õnnelik, vaatamata tõbedele, mis teda endiselt piinavad, sest erinevus varasemast on nii suur. Ometi igatseb ta, et mõni neist toredatest kahejalgsetest, kes tema juures käib, võtaks teda hoopis sagedamini sülle ja hoiaks kaua-kaua ja muudkui paitaks ja paitaks, ilma et oleks kuhugi kiiret. Kas Filip teab, et sellised kohad, kus kassidega just niimoodi käitutakse, on täiesti olemas ja et neid kutsutakse koduks? Küllap ta aimab.

Aita palun Filipil terveks saada, et ta saaks leida endale päris omaenda hoolitsevate inimestega kodu! 

Abi saab teele saata kas ülekandega Kassiabi MTÜ Swedbanki annetuskontole EE902200221030561288, selgitusega ,,Filipile'' või annetuskõnena numbrile 900 9000 (kõne hind on 5 eurot).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles