Lugeja pahandab: miks Eesti riik Lanksaare hobustest ei hooli?

Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kas see on meie tubli digiriigi barbaarne tegelikkus — hädasolijate unarusse jätmine? Miks ei huvitu keegi enam Lanksaare hobusekarja käekäigust, uurib lugeja Eero.

Kas elu konkurentsiühiskonna julmades tingimustes muudab ka meid julmemaks? Oleme liikumas egomaania suunas, kus paljudel on halb — eriti aga kaitsetutel olevustel, kes sõltuvad inimestest.

Hiljuti vilksatas meediast läbi uudis ligi sajapealisest hobusekarjast, kes elavad lindpriina kusagil Pärnumaal. Esimest korda jõudis lugu avalikkuse ette juba mitu kuud tagasi. Siis teatati, et hobuste omanikult võeti toetusrahad ja omanik kihutas loomad vabadusse. Kahjuks on see hukutav vabadus: eelmised neli kuud suutsid loomad ellu jääda ilma inimese abita, järgmised enam mitte. Pöörane, et ligi poole aasta vältel pole lahendust leitud. Et julmus, hoolimatus, vastutustundetus, mugavus ja nürimeelsus on meie ametkondades nii ohtlikult juurdunud.

Viimase uudise kontekst oli aga eriti tülgastav. Kurdeti vaid, et kari vabalt jooksvaid hobuseid teeb kahju. Mitte sõnagi loomade kannatustest ja nende pikale, piinarikkale surmale määratusest talvetingimustes. Miks keskvõim ega KOV-id pole tänini suutnud loomi piinadest päästa? Mida teevad loomakaitseorganisatsioonid, Veterinaar- ja Toiduamet? Kus on valitsuse initsiatiiv? Kas nad ei tea, et näljasurm on üks piinarikkamaid ja sellisel massilisel kujul riigi mainet rängalt kahjustav? Kas tõesti hakatakse meil alles siis olukorra tõsidust taipama, kui loomad surnud ja skandaalne uudis meie barbaarsusest välisajakirjandusse jõudnud?