Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Neljarattaline versus neljajalgne ehk Kuidas Newton Nissanit katsetas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Madis Sinivee

Spanjel Newton istub oma perenaise jalge ees tänavaserval ja niutsub, just nagu teades, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Ja nii ongi: kohe saab temast Nissani koerapidajatele mõeldud ideeauto X-Trail 4Dogs katsekoer.

Väljastpoolt näeb 4Dogs välja nagu iga teinegi pereauto, ent kui avame pakiruumi luugi, selgub, et Newtonit ootavad ees koeravoodi, veekauss ja masin, mis käpavajutuse peale krõbinaid väljastab. Koer on kui vana rahu ise: sätib end pessa istuma ega tee teist nägugi, kui ta nina ees luugi kinni paneme. Koeraalale paigutatud kaamera abil saab autojuht sõidu ajal oma lemmikul silma peal hoida. Ka Newtonil on autojuhi nägemiseks ekraan, ent ta ei oska või ei taha seda tähele panna ning leiab, et vaade aknast on palju huvitavam. Esimene sõit kulgeb valutult: kurvides paneme tähele, et koeravoodi liugleb nahksisustusel küll veidi ringi, ent Newtonit ei paista see häirivat.

Sama ei saa aga öelda teiste lisavidinate kohta. Esimeseks takistuseks kujuneb kaldtee, mis pakiruumi põranda alt kerge tõmbega välja libiseb. Newton kui väiksemat kasvu koer – siinkohal olgu öeldud, et suurte koerte omanikel ei tasu 4Dogsi poole vaadatagi – uurib seda ühelt ja teiselt küljelt, söandamata peale astuda. Asi ei ole kogemuste puudumises, vaid pigem selles, et kaldtee on isegi temasuurusele ilmselgelt kitsas. Pärast paari maiustustega mõjutatud harjutusvooru tuleb Newton küll juba ise rõõmsalt alla, ent päris sujuvat ülesminekut ta käppa ei saagi.

Seejärel võtame ette killukese eriti moodsat tehnoloogiat: söögikausi, mida koer ise avada saab. Piisab vaid ühele kolmest puutetundlikust plaadist astumisest ning krõbinaid peitev kaas libiseb pealt. Kõlab lihtsalt, aga kausiga jäävad jänni isegi inimkatsetajad, koerast rääkimata. Newton kui hästi kasvatatud koer ei soostu kausile peale astuma, ja kui me lõpuks ise pärast pikka pusimist katte lahti saame, libiseb see mõne sekundi pärast taas kinni. Vähemalt veekauss paistab hästi toimivat, ent kuna Newtonil janu pole, jätame ka selle sinnapaika ja asume proovima auto kõige huvitavamat lisavarustust: koeradušši ja -fööni.

FOTO: Madis Sinivee

Esimene kujutab endast lahtivolditavat otsikut, mis koera keha kolmest küljest ümbritseb, ja teine lihtsat toru, mis puhub nii sooja kui ka külma õhku. Pesu kulgeb meeldivalt sujuvalt, ent föön on isegi maksimumtugevusel liiga nõrk, et koera korralikult kuivatada. Kui Newtoni asemel oleks Nissanit katsetama tulnud tema pikakarvaline sõber, kokkerspanjel Mica, föönitaksime teda tõenäoliselt seniajani. Nüüd aga paneme pesuasjad neile mõeldud sahtlisse tagasi ja tõmbame otsad kokku.

Newtoni omanik Ailen Timuska leidis, et auto idee on iseenesest küll tore, ent teostus vajab kahtlemata täiendamist. «Koera ekraanilt jälgimise võimalus tuleb kasuks, aga talle endale mõeldud lisaekraan jääb küsitavaks, sest minu kogemuste põhjal vaatavad koerad autos kas lihtsalt aknast välja või magavad,» nentis Timuska. «Ka mikrofon koeraga rääkimiseks ei ole tegelikult vajalik, sest auto on nii väike, et koer kuuleb inimesi niigi.»

Timuska sõnul jätaks ta ka krõbinakausi ära, sest koertele ei ole pidev ninaesine vajalik ning suur kauss võtab autos lihtsalt palju ruumi. «Pikkadel autosõitudel on nagunii vaja iga paari tunni järel paus teha, sest loom peab jalgu sirutama, ja sel ajal saab talle siis ka süüa anda.» Samuti tuleb arvestada, et koos koera ja lisavarustusega ei jää pagasiruumis muule kraamile ruumi, ning kui igal istmel on inimene, tuleb ees ootava nädala toidukraami ostmiseks plaanitud poeskäik muul ajal ette võtta.

Vead on aga selleks, et neid parandada, ning kuna 4Dogs on praegu puhtalt ideeauto, ei tasu koeraomanikel seda lähiajal veel turule oodata.

FOTO: Madis Sinivee

Nii reisivad näitusekoerad

• Kui näitus toimub Eestis või lähiriikides, viiakse koerad üldjuhul kohale auto või bussiga. Harilikult on nad pagasiruumis reisipuurides, seal on neil mugav pikutada ja paljud magavad terve sõidu aja.

• Pikemate autosõitude puhul lastakse koerad iga paari tunni tagant välja, et nad saaks ennast sirutada ning süüa-juua.

• Osa omanikke ei pane koera sõidu ajaks puuri, vaid kasutavad  trakse ja eraldavad auto tagumise osa võreseinaga.

• Lennukis on koerad olenevalt lennufirmast ning koera suurusest kas transpordipuuri panduna omaniku juures salongis või lennuki lastiruumis.

• Kui koer kardab autosõitu, tuleb teda lühikeste sõitude kaupa sellega harjutada. Autos oksendama kippuvale koerale ei tohi mõned tunnid enne reisi toitu pakkuda.

Allikas: näitusekoerte omanik Ailen Timuska

Tagasi üles