Video: pisikesed nahkhiirepojad naudivad tekkide sisse keeratuna hommikusööki

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Cotswold Wildlife Park and Gardens / Facebook

Suurbritannias asuva Cotswoldi loomapargi primaaditalitaja Natalie Horner sai endale ebatavalised hoolealused — kaks nahkhiirepoega, kelle ema nende kasvatamisest enam ei huvitunud.

Vaevu kuuvanused Egiptuse puuviljanahkhiired leiti oma pesast üksi paar päeva pärast seda, kui kõik tiivulised nahkhiiremaja remondi tõttu ajutiselt ümber koliti. Kui nende ema ka päev hiljem tagasi ei tulnud, teadis Horner, et ilma kõrvalise abita väikesed loomad ellu ei jää.

Ta viis nahkhiirepojad koju, et neil pidevalt silm peal hoida. Kuna loomad ei ole võimalised kehatemperatuuri hoidma, veetsid nad esimesed kaks nädalat inkubaatoris soojas. Väikeste tiivuliste kasvatamine ei ole lihtne ning Horner kulutas palju aega ja energiat sellele, et nad tervelt üles kasvaksid ja oleksid võimelised taas teiste nahkhiirtega ühinema. Alguspäevadel pidi naine nahkhiiri iga kolme tunni tagant piima ja purustatud puuviljadega toitma ning seda alates kella kuuest varahommikul kuni südaööni välja. Horner kinnitas aga, et söötmine kuulus tema lemmikkohustuste hulka: «Kõige unustamatum kogemus oli nende keeramine väikeste tekkide sisse,» rääkis Horner. «Kuna emanahkhiired hoiavad oma poegi toites neid kaitsvalt oma tiibade sees, tekitas see poegades kaitstud tunde. Pärast sööki jäid nad tekkide sees magama ja see oli tõeliselt armas vaatepilt.»

Kui nahkhiired olid juba suuremaks sirgunud, oli aeg lennutundideks. Horneri sõnul oskavad nahkhiired instinktiivselt lennata ning nad vajasid lihtsalt veidi ergutamist. Kuigi esialgu kukkusid laperdavad nahkhiired kohe põrandale tagasi, oskasid nad varsti oma lihaseid õigesti kasutada ning hakkasid toa ühest servast teise lendama. Peagi pärast seda viis Horner nad tagasi loomaparki, kus loomakesi ootas eraldi eluruum ning võimalus ülejäänud nahkhiirtega tutvuda. 

Jõudis kätte ka päev, mida Horner oli kaua oodanud — kuuekuustena olid Bruce ja Wayne lõpuks võimelised ise enda eest hoolt kandma ning kuigi nad on täiskasvanud nahkhiirtest poole väiksemad, ei ole neil probleeme toidu eest võitlemisega. Horner kinnitas, et oma hoolealuste nahkhiirekolooniasse tagasi viimine tekitas temas ääretult uhke tunde ning naine on õnnelik, et loomad on tagasi seal, kuhu nad kuuluvad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles