«Nii kui liivakasti ääre peal poetad, et meil on kodus jänes, oled laste hulgas tehtud mees,» naerab Hanneli Rudi, kelle noorem tütar Kadri see õnnelik jäneseomanik ongi. «Mulle meeldib, et ta on iseloomuga tüüp, mitte mingi suvaline lontkõrv.» Lemmikloom, kellele Arter külla sõidab, kannab nime Karamellišokolaad ning tema eelistused lükkavad ümber nii mõnegi jäneste kohta käiva müüdi.
Jänes kapsast ei söö
Jänes on iseteadlik ja uudishimulik loom. Jutud tema erakordsest argusest meie tutvumisretke käigus küll kinnitust ei leia. Nii kui fotokott nurka maandub, on pikk-kõrv naksti! sellel kallal – uus asi, vaja uurida, mis seal sees on ja kas see miski ehk ka süüa kõlbab. Enamik inimesi pelgab kaameratoru ees olla, jänes aga mitte! Käpakeste krõbinal kalpsab ta otse objektiivi poole ja pistab nina sinna sisse. Fotograaf Mihkel ei tekita temas ka põrmugi hirmu, olgugi et too on imposantne, suurt kasvu härra. Küllap tabab tark loom õhust ära, et tegu on südamliku inimesega. Üks tubli talujänes ongi iseloomuga ja tegus loomake, kes teeb just seda, mida ise soovib, on sihikindel, väle ja paras pisikene pätt. «Tule, loom,» kutsub Kadri lahkel häälel. Jänes kikitab kõrvu, vaatab targa näoga, aga kalpsab ikka omas suunas minema.
Jänes jõudis Kadri koju loomasõbrast lasteaiakasvataja kaudu, kes tõi oma hoolealuste rõõmuks aeda kaks jänest. Peagi olid aga pojadki platsis. Lapsed olid vaimustuses ja Kadri tundis, et just see kõige pisem, hallikirju, musta laigukesega ninal on tema oma. «Ma ei saa aru, kuidas laps selle valiku tegi, aga nad on siiani lahutamatud. Jänes lubab ainult Kadril ennast sülle võtta ja nad võivad lõputult koos toimetada. Sellist asja, et laps on lemmikust tüdineks, pole veel kordagi ette tulnud.»
Üks tubli talujänes ongi iseloomuga ja tegus loomake, kes teeb just seda, mida ise soovib, on sihikindel, väle ja paras pisikene pätt.
Nääpsuke hall Karamellišokolaad oli üks pesakonna pisemaid, jänkuema tundus eelistavat suuremaid pojakesi. Kuid uues kodus on ta väga armastatud ja Kadri hellitab teda kindlasti rohkem, kui üks jänkuema viitsiks. «Ta on hull loomasõber, paitaks ja kallistaks iga elukat, kes vastu tuleb,» räägib Hanneli. «See sai õige kiirelt selgeks, et me lihtsalt peame mingi looma talle võtma.»
Kadri ja jänku vahel valitseb tõepoolest sügav kiindumus ja teineteisemõistmine. Minagi ei suuda kiusatusele vastu panna ning krahman imearmsa karvapalli sülle. Tillukesed käpakesed siplevad meeleheitlikult, justkui oleks püünisesse sattunud! Hoian teda hetke rahulikult ja kindlalt ning jänes proovib uut kavalust. «Ah, ma tegelikult ei tahtnudki kusagile minna,» annaks ta oma ootamatult vagura oleku ja lonti lastud kõrvadega justkui märku. Aga nii kui põrandale pääseb, kihutab minema kui tulejutt. Kadri süles loomake seevastu tšillib ilmse mõnuga nagu kõige paim ja paiksem kommikarbijänku. «Tubli pontšik,» teeb omanik talle mitu hella paid.
Uruhuviline elukas
«Talle meeldivad hirmsasti urud – igasugu diivanitagused. Aga seal on palju juhtmeid, mille kallal maiustamine võiks ohtlik olla, nii oleme need kõik barrikadeerinud,» ütleb Hanneli. Vaatame ringi – insenerist pereisa on tõesti katnud hoolsalt vineeritahvlitega kõik käigud, kus tilluke lemmik endale kogemata viga teha võiks. Jänes on piisavalt nutikas loom saamaks aru, et teda neid vahvaid urgusid uurima ei lubata. Kuid see ei sunni teda sugugi oma plaani maha matma! Vastupidi – ta mäletab hästi, kus põnevad pugemispaigad asuvad, ja nii kui võimalus avaneb, ründab neid taas. «See on uskumatu, kui väle see elukas on,» ütleb Hanneli. «Nii kui ukse vahelt näeb, et mõnda urgu pääseb, paneb tohutu kapakuga üle toa sellise hooga, et võtab vaevalt kurvi välja. Ta ongi meil selliste pätipoisi kalduvustega! Teab täpselt, mida teha ei tohi, ja aina proovib uuesti.»
Meile, suurtele kahejalgsetele, ei tule vahel pähegi, kus kõik huvitavaid urge võib leiduda. Näiteks on suusapüksipaar meile lihtsalt püksid. Kuid jänes teab paremini: need on hoopis kaks pehmet pikka urgu, kuhu pugeda. Rõõmu kui palju!
Tänagi huvitub meie loo pisike peategelane oma urgudest märksa rohkem kui kaamerast. Korra üle nuusitud, kaotab see must kolakas tema silmis igasuguse köitvuse. Pea käib vilkalt siia-sinna – kuhu seekord pugeda saaks? Oo, lauaalune lahti, paigaltstardist punuma. «Kahju küll, aga urg läks katki,» paneb Kadri käigule tõkke ette.
Jänes on meelsasti valmis ise urge kaevama, kuid toaelu selleks suuremaid võimalusi ei paku. Kuid loomake on leidlik, tekkegi on täitsa tore kaapida. «No vaata, milline mu diivan välja näeb,» naerab Hanneli. «Nagu oleks kuulipildujaga läbi lastud!» Tillukene tihe augurida moodustab omaette mustri. «Mõnikord on ta küll nii ohmu, et läheb kraapimisega hoogu ning kukub diivani pealt alla.»
Pirtsakas korranõudja
Karamellišokolaad on intelligentne jänku: peab korda ja teab, kuidas kodus elu käib. Pabuldamiseks on kindel koht. Kuid jänes on puhtuse suhtes parasjagu peps: kui talle tundub, et tema kasti piisavalt tihedasti ei puhastata, poetab ta oma toodangu demonstratiivselt üle ääre, justkui öeldes: «Hei, kas siin majas keegi enam ei koristagi?» Samal viisil on jänestel tavaks väljendada oma rahulolematust või solvumist.
Puur on aga jänese turvapaik, kus teda puutuda ei tasu. Kui ta ise sinna ronib, on sõnum selge: «Jätke mind nüüd rahule!» Kui mõistmatu sõbraks tikkuja teda seal ikka edasi silitab, reageerib loomake kohti märgistades – kuidagi peab ju oma territooriumi kaitsma.
Jänese päevarutiini kuulub, nagu arukal tegelasel ikka, ka värskete ajalehtedega tutvumine. «Millegipärast meeldib talle just värske Postimees, vanad lehed enam ei huvita. Ta saab kohe aru, kui lektüür pole enam päevakajaline, ja lükkab selle kõrvale. Küllap talle meeldib värske trükivärvi lõhn,» jutustab Hanneli muiates.
Robottolmuimeja Robi on jänes arvates tema sõber. Ta ei karda Robit mitte üks raas, vaid vaatab teise toimetamist uudishimulikult pealt. Jänese karvavahetuse järgi saaks hea tahtmise korral ka ilma ennustada. Praegu annab Karamellišokolaad teada, et talvekülmad on kohe-kohe ukse ees. Jänest robot ei häiri, küll aga häirib karvavahetusega ametis olev pisike pereliige robotit. «Tema karvad ajasid robottolmuimeja umbe,» mainib Kadri. «Vaene Robi!»
Ettevaatust kapsaga!
Iga mudilane teab pildiraamatute põhjal, et jänkud armastavad üle kõige kapsast ja porgandit ning mugivad neid nii palju, kui kätte saavad. See pole paraku tõsi. «Jänes on väike loom ja seedimine tema kõige nõrgem koht,» teavad jänese pereliikmed. «Põhitoit on hein. Porgand, võilillelehed ja ristik meeldivad väga, kuid kapsaga tuleb olla ettevaatlik, et vältida gaase.» Nii et pole kaugeltki tark tegu oma lemmikut ülevoolavast heldusest kurguni kapsast täis tankida, loomakese tervisele ega enesetundele pole see sugugi hea. Õige pisut kapsast või õuna on lubatud, aga sellega paraku ongi pidu läbi. «Hein ja vesi peab aga jänesel alati ees olema.»
Karamellišokolaad valib toitu – kui talle heinad ette pannakse, nopib ta magusamad palad välja ning selle, mis nii väga ei maitse, lükkab põrandale. Ning hea elu peal olnud loomake on nii peen härra, et põrandalt tema ei söö. Moemaitsegi on jänkukesel olemas. «Talle konkreetselt ei meeldi ühed põhjapõdramustriga retuusid, neid nähes kipub ta kohe näksama: hei, mida sa õige kannad, mulle see ei meeldi,» räägib pererahvas.
Jänes on ilmselgelt ka IT-huviline loom – paik, kus peitub ruuter, pakub talle hirmsasti huvi. Samuti on igasugu juhtmete peal hea hambaid proovida. «Aga ta on valiv! Triikrauajuhe talle ei maitse, ikka ainult elektrijuhtmed.»
Tõeline tehnikahull nagu tänapäeva lapsedki! Teisalt on just elava sõbrakesega tegelemine pea ainus imerohi, mis lapse virtuaalahvatluste kütkest taas reaalse mängu juurde toob. Kadri eelistab Karamellišokolaadi seltskonda iga kell multikale või telefonile.
Lummav loomake
Jänes on tõeline südamemurdja, kogu külaskäigu aja roomame ennastunustavalt mööda põrandaid, pisut juhm, heldinud naeratus näol. Imeline loom – sõber, stressipall ja heatujupatarei üheskoos. Jänes, kellel on oma arvamus, tatsab siin majas tähtsa näoga ringi ning tunneb end tähelepanu keskpunktis väga mugavalt.
Kadri sünnipäevatorti ehtis loomulikult samuti jänes. Aga joonistus, mitte foto. «Emme ei tahtnud teda koogi peale saada,» ütleb Kadri. «Sest ta poleks suutnud päris jänkut katki lõigata!» Kui paljud meist niisuguse seose peale tulevad, kui näiteks omaenda silmatera fotoga torte tellivad…
«Kui ta meil kunagi ära kadus, siis sain alles aru, kui kõvasti üks loomake on südame külge kasvanud,» ütleb Hanneli. Nutikas jänes puges välipuuri tillukesest praost läbi ja läks omapead uitama. Kolm päeva oli kadunud! See oli ikka tõeline draama, lapsed kleepisid kuulutusi, teatasid sotsiaalmeedias, korraga sai selgeks, et jänkuke on kallis pereliige. «Kui keegi teatas, et nägi kusagil jänest, panime kas või öösel autole hääled sisse ja kihutasime kohale,» meenutab Hanneli emotsionaalselt. Õnneks jänkul vedas: ümbruskonna metsadest ta ühegi rebase otsa ei koperdanud, vaid marssis kuldsete kätega mehe õuele, kes külalisele kiirelt pesakese meisterdas. Sealt saadi kadunud lemmik õnnelikult kätte ja see oli suur rõõmupäev tervele perele. «Isegi suurem laps, kes on muidu vana ratsionaalsus ise, jooksis kummikutega läbi metsa, et kiiremini jänese juurde jõuda. Me olime nii õnnelikud, et anna olla!» Ilusaim, mida loomake lastele õpetab, on hoolimine. Kõige siiramalt ja pretensioonitumalt.