/nginx/o/2017/11/03/7278493t1hf13b.jpg)
Orville on tagasihoidlik rott ning jääb uute inimestega kohtudes pigem varju. Seda aga ainult seni, kuni ta näeb neid suhtlemas oma parima sõbra, jänes Wilburiga.
Häbelik rotipoiss ei suuda parimast sõbrast lahus olla
/nginx/o/2017/10/18/7228595t1hd293.jpg)
3. november 2017, 15:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Me oleme tähele pannud, et kui me Wilburit paitame, tuleb Orville samuti uudistama, laseb meil end katsuda ning peseb meie näppe,» rääkis Iowa loomakaitse seltsi liige Jessica Jorgenson. «Kui me aga esimesena Orville'i juurde lähme, muutub ta häbelikuks ning poeb peitu. Wilburi juuresolek annab talle enesekindlust.»
Orville ja Wilbur saabusid loomakaitsjate juurde septembri lõpus pärast seda, kui nad kassilõksu kinni jäid. Mõlemad loomad on noored, terved ning kahtlemata kodustatud. Nad paistsid üksteist tundvat ning tõenäoliselt elasid nad koos, enne kui nad põgenesid või maha jäeti. Varjupaigas oli Orville pidevalt Wilburi kaitsvas varjus ning kui keegi teda sülle tahtis võtta, puges rott jänese kõhu alla peitu. Sõbrad jäeti kokku ning nad on pidevalt teineteise kõrval.
Orville'i ja Wilburi koduks olev varjupaik ootas mitu nädalat, et keegi loomi otsima tuleks, ent asjata. See aeg lasi vabatahtlikel aga näha, kui armsad rott ja jänes üksteisele on. Nad pesevad üksteist ja magavad kõrvuti ning mängivad oma puuris tagaajamist. «Nende unerutiin on imearmas — Wilbur leiab oma tekil mugava koha ning Orville poeb nii teki kui ka Wilburi alla ja on ohutult peidus,» rääkis Jorgenson. «Neid on võimatu lahutada.» Vabatahtlikud teadsid, et loomad peavad uue kodu leidma üheskoos ning selle nädala alguses pandi nad adopteerimiseks välja. Vaid kaks päeva hiljem oli uus omanik leitud ning Orville ja Wilbur lähevad üheskoos koju, kus neid ootavad merisiga, kaks koera, sebraamadiinid ja kilpkonnad.
Sõpradele on see muinasjutuliselt õnnelik lõpp ning varjupaiga juhataja Stephanie Filer leiab, et loomariigil on inimestele palju õpetada. «Loomad andestavad kiirelt ning tihti suudavad nad üksteise erinevustest mööda vaadata ja sügavad sidemed luua,» sõnas Filer. «Orville ja Wilbur on näide sellest, kuidas me üksteist kohtlema peaksime.»