Pisarakiskuja: Koera rõõm oma peremehega taaskohtumisel on piiritu

Foto: Kuvatõmmis videost

Kaks aastat ootas koer Pakita, et keegi pakuks talle kodu. Kaks aastat ootas ka Ariel Naveira, et tema neljajalgne sõber taas tema juurde jõuaks.

Pakita leiti tänavalt hulkumast ning viidi Argentiinas asuvasse Arca lemmikloomade varjupaika. Koer võeti avasüli vastu, ent ta oli kub ja endasse tõmbunud ning varjupaika külastavad inimesed ei olnud vanemast koerast huvitunud.

Varjupaiga töötajad aga ei teadnud, et Pakital oli armastav kodu ja parim sõber, kes teda südamest igatses. Pakita oli nii sügavas depressioonis, et vältis hooldajatega suhtlemist ning pööras oma pea alati ära, kui talle läheneti. Varjupaigatöötajad aga jätkasid proovimist ning ühel päeval said nad koerast korraliku pildi ja panid selle internetti, et leida võimalikke adopteerijaid.

«Otsekohe kirjutas meile naine, kes ütles, et koer kuulub tema pojale ning nad on teda otsinud,» ütles vabatahtlik Silvia Ferreyra. Neile kirjutanud naise poeg Ariel Naveira oli lootuse oma sõpra enam kunagi näha juba kaotanud. Pakita jooksis kaks aastat kodust ära ning vaatamata laialdastele otsingutele jäi koer kadunuks. 

Järgmisel päeval oli Ariel Naveira varjupaigas kohal, et saada teada, kas tegu oli tõepoolest tema koeraga. Kui Pakita Naveiraga kohtuma toodi, oli ta jätkuvalt apaatne ning ei paistnud oma vana omanikku ära tundvat. 

Piisas aga nuusutamisest ning Pakita muutus hetkega — kurva koera süda oli täis rõõmu ning tema reaktsioon taaskohtumise üle näitab suurepäraselt, kui väga ta Naveirat igatses. 

Naveira ütles, et see oli tema elu kauneim hetk: «Pakita kaotamine oli kurb, ent rõõm tema leidmisest kaotas selle hetkega.» Naveira sõnul pole Pakita entusiasm koju jõudmise üle vaibunud ning koer on väga õnnelik.