Eesti Loomakaitse Seltsi uues rubriigis «Inimene ja loodus» räägib europarlamendi saadik Indrek Tarand sellest, kuidas juhuse tahtel kolis tema juurde siilipesakond.
Indrek Tarandist sai «asendusisa» seitsmele siilipojale (2)
9. oktoober 2017, 14:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik juhtus jaanipäeva paiku, kui siilipesakond (kuus poega ja ema) oli ennast kellegi aeda sisse seadnud. Ühel kurval päeval jäi siiliema kahjuks auto alla ja kohe võeti ühendust «siilide spetsialisti» Katrin Idlaga Eesti Metsloomaühingust. Katrin võttis pojad enda juurde, toitis neid kitsepiimaga ja tasapisi ka muu toiduga. Kuna tegemist oli aga väga väikeste siilipoegadega, kes vajasid pidevat järelevalvet, siis hakati neile otsima püsivamat elamist, et suvel kosuda ja võimalusel ka loodusega kohaneda.
Kohe alguses oli eesmärgiks tutvustada pesakonnale loodust ja ette valmistada neid tulevaseks iseseisvaks eluks, et nad ei jääks inimesest sõltuvaks aialoomadeks. Sellel hetkel tuligi mängu Indrek Tarand, kellel toimus kodus demokraatlik hääletus, mis lõppes seisuga 2:1 siilide poolt. Järgmisel päeval koliski terve pesakond Tarandite juurde sisse.
Terve perekond sai kiiresti projekti kaasatud: ehitati käepärastest vahenditest aedik ja kuurilaadne maja ning Indrek Tarandi vend annetas pisut heina, et siilidel oleks mõnusam küljealune. Kui siilid kosusid ja muutusid aktiivsemaks, siis ehitati tasapisi aedikut veel suuremaks, et pesakonnal oleks piisavalt ruumi joosta ja toitu saaks panna eri kohtadesse.
«Kui nad minu juurde tulid, kaalusid kõik umbes 200 grammi, mida on väga vähe,» tõdeb Tarand. «2. septembril oli suurim juba 840 grammi, mida loetakse talvitumisküpseks täiskasvanu kaaluks. Kolm kuud on nad söönud lisaks kassitoidule karihiiri, konni, vaskusse ja sitasitikaid. Kõige olulisem on, et nad õpiksid endale ise toidupoolist lauale leidma. Kuna siiliema neile eeskujuks pole, siis peavad nad ise kõik ettetulevad probleemid lahendama, näiteks, kuidas ussi pooleks hammustada,» lisab Tarand.
Indrek tunnistab, et siilide eest hoolitsemine on perekonda toonud dilemmasid Homo Deusi positsiooni kohta. Miks inimene otsustab, mis liiki teisele liigile eelistada? Kuidas inimene otsustab, kes jääb ellu ning kes sureb? Kui näiteks kanakull on pesakonnale silma peale pannud ja tahaks ühe neist hoopis oma poegadele pessa viia, siis kas on eetiline tõmmata soomustransportööri maskeerimisvõrk siilide elupaika katma? Miks on siilide toitumisõigused suuremad kui tigude õigus elule?
Hetkel on siile kaitstud ja terve Tarandite perekond loodab, et talv tuleb külm, see annab siilidele võimaluse vajuda talveunne, et neid saaks kevadel metsa lahti lasta.
«Kuna ma töötan teises riigis, siis olen appi palunud oma kuldsete käte ja hea südamega naabrimehe Sulev Siili, kes vajadusel aitab neid toita ja loendada. Kui algselt oli siile kuus, siis tänaseks on neid seitse! Üks pisike neiu-siil toodi juurde Mustamäelt, kus keegi (ilmselt koer) oli proovinud teda hammustada ja jätnud seega oma suust tulnud vere siili okastele. Inimesed arvasid, et siil on haavatud, aga tegelikult oli kõik korras. Algselt ei olnud terve pesakond uustulnukaga rahul, kuid pisikese puhkimise saatel võeti ta omaks. Ka tema peab kosumisega alustama, kaaludes septembri alguses 550 grammi, kuid on tarvis jõuda 750 grammi peale. Kokkuvõttes on tore ja põnev vaadata nende tegemisi!»
Eesti Loomakaitse Selts ja Postimehe lemmikuportaal soovivad Indrek Tarandile ja tema siilipesakonnale palju-palju edu!