:format(webp)/nginx/o/2017/10/06/7179807t1hfec7.jpg)
Olen lapsepõlvest saadik suur loomaarmastaja olnud. Kui teised mängisid liivakastis, siis mina olin oma purkide ja muude kausikestega põõsastes ja tiigi ääres ning püüdsin igasuguseid elukaid ja satikaid, kirjeldab Carolyna Puiste oma varajast huvi loomariigi vastu. Tänaseks jagab Carolyna kodu 19 linnuga (7 nümfkakaduud, 7 viirpapagoid, 4 sebraamadiini ja üks kaeluspapagoi) ning soovitab papagoide võtmisel otsust kindlasti kaaluda, sest linnupidamisega käivad nii rõõm kui mure käsikäes.
Kasvasin üles vanaema kassiga, kelle nimi oli Krunnu. Me olime ühevanused ja Krunnu hoidis mind väga. Pidevalt valvas mind kui ma õues mängisin ning peletas eemale teisi koeri ja kasse. Kui vanaema kaugemale kolis ja kassi kaasa võttis, tekkis mul suur vajadus oma lemmiklooma järele. Kuna minu sünnipäev oli tulemas, otsustasid vanemad mulle kinkida viirpapagoid. Olin saanud 10 aastaseks ja see oli hetk, kui tänu vanematele sai minu «linnuhullus» alguse.
Esimesed kogemused sulelistega
Kuna ma lindude pidamisest tol momendil eriti midagi ei teadnud, lugesin temaatilisi raamatuid ja otsisin artikleid internetist. Hoidsin oma viirpapagoide käekäigul pidevalt silma peal ning see pakkus mulle suurt huvi. Kui linnud ajapikku julgemaks muutusid ning isegi käele istuma tulid, et tähelepanu nautida, olin nendest muidugi veelgi enam võlutud.
Paar aastat edasi ja olin juba ka esimeste nümfkakaduude omanik. Peagi tundsin end linnukasvatuses juba veidi kindlamana ning julgesin lasta lindudel juba esimese pesakonnagi üles kasvatada. Muidugi oli see minu jaoks täiesti uus kogemus, aga samas tohutult põnev teekond, kuidas ühest tibust täiskasvanud lind kujuneb.
/nginx/o/2017/10/06/7179809t1h4d6f.jpg)
Rõõm ja mure käsikäes
Nüüdseks olen 18-aastane ja mul on 19 lindu +3 tibu (7 nümfkakaduud, 7 viirpapagoid, 4 sebraamadiini ja üks kaeluspapagoi). Rõõmu pakuvad nad iga päev. Kui lind on sõbralik ja julgeb käel istuda, võib temast saada väga tore seltsiline. Linnud ei lõhna ebameeldivalt, neid on kerge hooldada, nad laulavad, tantsivad, oskavad eputada ja mõned liigid võivad isegi rääkima õppida.
Näiteks on minu kaeluspapagoi Krisha selline seltsiv lind, kes järgneb mulle igale poole. Koos vaatame näiteks telekat. Vahel saab Krisha mõne vembuga hakkama ja kui teda keelan, siis ta muidugi asub minuga vaidlema ja oma keeles selgitama, miks tema tegu õige oli. Linnud toovad palju nalja ning neid tuleb võtta kui pereliikmeid, sest igaühel on oma iseloom.
Samas ei saa ka ilma muredeta. Ja muret võivad linnud tuua isegi päris palju. Esiteks kipuvad nad palju lärmi tekitama. On liike, kes on vaiksemad, aga suur osa ajast nad siiski laulavad ja karjuvad, mis ongi nende normaalne käitumine. Käskida linnul vait olla oleks sama, kui panna inimesele teip suu ette. Eks neilgi ole vajadus teistega suhelda.
Teine murekoht on prahi tekitamine. Lindude pidamisega käib kaasas päris palju tolmu ja sulgi. Toidust jääb alles palju seemnekestasid, mis iga väiksemagi tiivasirutusega laiali lendavad ja muidugi nad ei vaata ka kuhu häda teevad.
Kolmandaks nad võivad kodus ümberkorraldusi teha, näiteks hakkavad nokkima tapeeti, kapi ääri või diivanit. Seega tuleks linnu toimetamisi alati jälgida ja vajadusel tema tähelepanu mujale viia või vaikselt keelata, et selline asi pole lubatud.
Minu kaeluspapagoi Krisha oli kord minu äraolekul kodus ise puuri ukse lahti teinud ning välja pääsedes laual olevaid vihikuid ja natuke ka kapi äärt nokitsenud. Lisaks sellele oli paharet Krisha veel kahe teise linnupuuri uksed lahti teinud. Kui koju jõudsin, ootas ees vaatepilt, kus pooled linnud rõõmsalt vabadust nautisid. Kuna puuri avamine Krishale kangesti meeldima hakkas, seon tugeva nööriga tema puuriukse kinni.
/nginx/o/2017/10/06/7179811t1h3566.jpg)
Ümberkorraldused eluviisis
Tänu lindudele ei saa ma näiteks mitu päeva järjest kodust ära olla. Samas olen sellega nii ära harjunud, et mul ei ole vajadustki pikemaks lahkuda.
On tuttavaid, kes on küsinud, et kuidas ma nii paljude lindudega hakkama saan ja kas neid liiga arvukalt ei ole. Olen neile alati vastanud, et minu jaoks ei ole see palju, sest lindude pidamine on tegevus, mida võin nimetada oma suureks hobiks ja naudin seda üle kõige. Kui inimene teeb seda, mida ta armastab, ta teeb seda hästi ja korralikult. Sama on ka minu lindudega, ma annan endast parima, et neile hea omanik olla ning iga päev õpin neilt omakorda midagi uut.
Aeg-ajalt aitan teisigi, kes minu poole mõne lindudega seotud murega pöörduvad. Vahel tohterdan ka mõnda haiget õuelindu, kelle olen hiljem vabadusse lasknud.
Avasin Facebookis ka oma lindude teemalise lehe. Kannab see nime Carolyna linnukesed ning selle kaudu hoian teisigi oma lindude tegemistega kursis.
Eelmisel aastal hakkasin oma lindudega külastama paljude eakate koduks olevat Lõhavere ravi- ja hooldekeskust. Juhtus see nii, et sealne tegevusjuht kuulis, et kasvatan linde ja ta käis välja mõtte, et võiksin oma linnukesi eakatele tutvustada, et neilgi oleks põnev ja huvitav.
Tänaseks olen paar korda käinud seal oma linde näitamas ja nendest rääkimas ning näen, kuidas see inimestele head teeb. Linnud on kui väikesed stressimaandajad, nad laulavad ilusaid viise ja nende jälgimine on rahustava mõjuga. Eakad on linnud väga soojalt vastu võtnud ja aeg-ajalt nad uurivad, millal jälle tagasi tuleme.
/nginx/o/2017/10/06/7179819t1h0c00.jpg)
Otsus võtta linnud peab olema põhjalikult läbimõeldud
Eestis on veel vähe papgoidele spetsialiseerinud arste, seetõttu tuleks omanikul linnu tervist hoolikalt jälgida ning garanteerida linnule mitmekesine toit ning palju vabadust. Kui kannatust jagub, koristamine meeldib, närvid on vastupidavad, naabrid on mõistlikud, kes linnu kisa peale ukse taha koputama ei tule, siis võib linnu lemmikuks valida küll.
Siiski ei sobi lindude kasvatamine päris igaühele. Praegu avaldatakse palju kuulutusi, kus soovitakse ära anda hetkeemotsiooni tõttu soetatud lind. Inimesed vaatavad, et linnud on ilusad ja armsad, aga hiljem selgub, et uus lemmik ei vasta ootustele ning tulebki talle uus kodu otsida. Minu juures on palju nn teise ringi linde, kelle omanikul pole olnud aega temaga tegeleda või on olnud mõni muu mõjuv põhjus, miks pole saanud enam lindu pidada.
Seega inimesed, mõelge enne kümme korda, kui hakkate lindu koju võtma. Nad on siiski elusolendid, mitte mänguasjad.