Koera teekond: «Enam ma koerana uuesti ei sünni, olen oma eesmärgi täitnud...»

Koera teekond Foto: Pegasus

Tiiki ulatuval puust paadisillal päikese käes istudes teadsin kindlalt ainult seda, et minu nimi oli Semu ja ma olin tubli koer. Avaldame katkendi W. Bruce Cameroni raamatust «Koera teekond».

Karv mu jalgadel oli must nagu kogu ülejäänud kerelgi, aga aeg oli käpakarvadele veidi valget lisanud. Olin elanud pika ja mitmekesise elu koos Ethani-nimelise poisiga, veetes siin, talus, sellelsamal paadisillal nii mõnegi unise pärastlõuna, ujudes või partide peale haukudes.

Oli teine suvi ilma Ethanita. Tema surm tekitas mu sisemuses teravaimat valu, mida eales olin tundnud. Nüüd oli valu tuhmim – pigem nagu kõhuvalu –, aga tundsin seda ikka, kogu aeg. Seda leevendas üksnes uni, unenägudes jooksis Ethan koos minuga.

Olin vana koer ja teadsin, et peagi tuleb hoopis sügavam uni, nagu ikka ja alati oli tulnud. See tuli esimeses mõttetus elus, kui mu nimi oli Toby ja elul polnud muud eesmärki kui teiste koertega mängida. See tuli, kui olin Bailey, kohtasin oma poissi esimest korda ja mu elu sisuks sai teda armastada. Uni tuli ka siis, kui olin Ellie ning mu elu mõte oli töö, inimeste otsimine ja päästmine. Olin kindel, et kui sügav uni tuleb nüüd, Semu elu lõpus, siis ma enam uuesti ei sünni, sest olin oma eesmärgi täitnud ja mul polnud mingit põhjust koerana uuesti sündida. Nii et polnud mingit vahet, juhtub see siis sel või järgmisel suvel. Minu elu ülim mõte oli Ethan, tema armastamine – ja seda olin teinud nii hästi, kui oskasin. Ma olin tubli koer.

Aga siiski …

Aga siiski jälgisin siin istudes, kuidas üks Ethani perekonna paljudest lastest ebakindlalt paadisilla serva poole astus. See oli tüdruk, kes polnud oma elus veel kuigi palju kõndinud, seega oli ta kõnnak taaruv. Tal olid jalas valged puhvpüksid ja seljas õhuke särk. Kujutasin ette, et hüppan vette ja tirin ta sealt särki pidi välja, ning tõin kuuldavale vaikse niutsatuse.

Lapse ema nimi oli Gloria. Ta oli samuti paadisillal, lebas liikumatult lamamistoolis, köögiviljatükid silmadel. Tal oli olnud pihus rihm, mille teine ots kinnitus väikese tüdruku piha ümber, aga see oli tal peost välja libisenud ja lohises nüüd paadisilla lõppu, tiigi poole suunduva lapse järel maas.

Kutsikana oli mu reaktsioon lõdvale rihmale alati üks: minna avastama – ja sedasama tegi ka väike tüdruk.

Gloria oli talus teist korda. Eelmine kord käis ta talvel. Ethan oli siis veel elus ning Gloria andis beebi tema kätte ja kutsus teda vanaisaks. Pärast Gloria lahkumist kõlas Ethani ja ta kaasa, Hannah’, jutus õhtuti sageli Gloria nimi ning vestlustest kostis läbi teatav kurb alatoon.

Nende jutus kõlas ka nimi Clarity. Clarity oli beebi nimi, kuigi Gloria kutsus teda sageli Clarity June’iks.

Olin kindel, et Ethan tahaks, et vaataksin Clarity järele, kes paistis pidevalt jamadesse sattuvat. Alles eile istusin õnnetult kõrval, kui laps lindude söögimaja alla ronis ja mitu peotäit mahakukkunud seemneid endale suhu toppis. Üks mu põhilisi ülesandeid oli oravaid terroriseerida, kui nemad seemneid sõid, aga ma polnud päris kindel, mida teolt tabatud Clarityga teha, kuigi teadsin, et lapsed ei tohiks ilmselt lindude seemneid süüa. Ja mul oli õigus: kui viimaks paar korda haugatasin, ajas Gloria end istuli käterätilt, millel ta, nägu allapoole, lamas, ja oli väga vihane.

Vaatasin Gloria poole. Kas peaks haukuma? Lapsed hüppasid tihtipeale tiiki, aga mitte nii väikesed nagu see tüdruk, kuigi ta astus täpselt sellise moega, et vette kukkumine oli vältimatu. Beebid tohtisid vette minna ainult täiskasvanute süles. Vaatasin maja poole. Hannah oli väljas, põlvili sissesõidutee kõrval, ja mängis lilledega – seega liiga kaugel, et midagi ette võtta, kui Clarity peaks tiiki kukkuma. Olin üsna kindel, et Hannah tahaks ka, et ma Clarity järele vaatan. See oli mu uus ülesanne.

Clarity lähenes silla servale. Kiunatasin uuesti, seekord valjemini.

«Kuss,» ütles Gloria silmi avamata. Sõna oli mulle tundmatu, aga toon eksimatult terav.

Clarity ei vaadanud isegi selja taha. Ta jõudis paadisilla lõppu, vaarus korraks ja kukkus otsejoones tiiki.

Mu küüned kaevusid puusse, kui silla küljelt sooja vette sukeldusin. Clarity põrkus üles, väikesed jäsemed palavikuliselt siplemas, aga ta pea jäi veepinnast allapoole. Jõudsin tüdrukuni ja haarasin õrnalt hammastega särgist. Tõmbasin tüdruku pea veest välja ja suundusin kalda poole.

Gloria hakkas kriiskama. «Issand jumal! Clarity!» Ta jooksis ringi ja sumas vette just siis, kui mu jalad tiigi mudast põhja puudutasid.

«Paha koer!» hüüdis ta Clarityt sülle haarates. «Sa oled väga paha koer!»

Lasin pea süüdlaslikult longu.

«Gloria! Mis juhtus?» hüüdis Hannah jooksuga lähenedes.

«Su koer lükkas just lapse vette. Clarity oleks võinud ära uppuda! Pidin talle tiiki järele hüppama ja olen nüüd üleni märg!»

Nende hääles kostis ilmne rahulolematus.

«Semu?» päris Hannah.

Ma ei söandanud talle otsagi vaadata. Liputasin natuke saba ja see pladises tiigi pinnal. Ma ei saanud aru, mida valesti tegin, aga ilmselgelt olin kõik närvi ajanud.

See tähendab kõik peale Clarity. Riskisin tema poole vaadata, sest tajusin, kuidas ta ema süles rabeles, väikesed käed minu poole sirutatud.

«Sebu,» kurises ta. Lapse pükstest jooksis vesi mööda jalgu alla. Langetasin uuesti pilgu.

Gloria puhus õhku välja. «Hannah, kas sa võtaksid lapse? Ta mähe on märg, aga ma tahaksin kõhuli lamada, et mõlemalt poolt ühtlaselt päevitada.»

«Muidugi,» vastas Hannah. «Lähme, Semu.»

Hüppasin saba liputades veest välja, tänulik, et sellega ühele poole saime.

«Ära raputa!» käsutas Gloria, tantsiskledes mööda paadisilda minust eemale. Kuulsin hääles hoiatust, aga ei mõistnud, mida ta tahtis öelda. Raputasin end peast sabaotsani, et tiigivett kasukast välja saada.

«Fuih, ei!» kriiskas Gloria. Näppu viibutades pidas ta mulle karmi loengu, kasutades hulka tundmatuid sõnu, aga väljend «paha koer» kordus üsna mitu korda. Langetasin silmi pilgutades pea.

«Semu, tule,» kutsus Hannah. Tema hääl oli leebe. Järgnesin talle kuulekalt maja juurde.

«Sebu,» korrutas Clarity. «Sebu.»

Majaesise trepini jõudes jäin korraks seisma, sest mul oli suus imelik maitse. Olin seda ennegi tundnud: nimelt meenus üks kord, kui olin prügikastist välja tõmmanud magusate toidujäätmetega kaetud õhukese metallpanni ja – olles selle puhtaks lakkunud – närisin selle prooviks ka katki. Metall maitses halvasti, mistõttu sülitasin tükid välja. Seda konkreetset maitset ma siiski välja sülitada ei saanud – see kleepus mu keelele ja tungis ninna.

«Semu?» Hannah seisatas terrassil ja vaatas minu poole. «Mis lahti?»

Liputasin saba ja hüplesin terrassile ning juhatasin teed majja, kui Hannah ukse avas.

Uksest sisse või välja minna oli alati tore, sest see tähendas uut tegevust.

Hiljem valvasin Hannah’t ja Clarityt, kes uut mängu mängisid. Hannah tassis Clarity süles trepist üles ning vaatas siis, kuidas tüdruk ümber pööras ja tagurpidi roomates trepist alla tuli. Tavaliselt ütles Hannah «tubli tüdruk» ja mina liputasin saba. Kui Clarity trepist alla jõudis, lakkusin ta nägu, tüdruk itsitas ja sirutas siis käsivarred Hannah’ poole. «Vee,» palus ta. «Vee, nana, vee.» Kui tüdruk seda ütles, tõstis Hannah ta sülle, andis musi ja viis trepist üles, et ta saaks uuesti alla roomata.

Rahul, et nendega on kõik korras, läksin oma lemmikpaika elutoas, tegin ringi ja heitsin ohates maha. Mõne minuti pärast tuli Clarity tekki järel vedades minu juurde. Tal oli suus see asi, mida ta näris, aga kunagi alla ei neelanud.

«Sebu,» ütles tüdruk. Siis laskus ta neljakäpukile ja roomas viimase meetri minuni, tõmbas end mu külje vastas kerra ja sikutas oma tillukeste kätega teki peale. Nuusutasin ta pead: terves maailmas ei lõhna keegi nii nagu Clarity. Tüdruku lõhn täitis mind unne suigutava soojusega.

Me magasime veel, kui võrkuks avanes ja Gloria sisse astus. «Oeh, Clarity!» heitis ta ette. Avasin uimaselt silmad, kui Gloria kummardus ja tüdruku magamiskohast üles tõstis. Koht, kuhu Clarity minu vastu oli toetunud, tundus ilma temata kummaliselt külm ja kõle.

Hannah tuli köögist. «Ma teen küpsiseid,» lausus ta.

Ajasin end jalule, sest see sõna oli mulle tuttav. Läksin saba liputades Hannah’ magusasti lõhnavaid käsi nuusutama.

«Laps magas otse koera kõrval,» kurtis Gloria. Kuulsin sõna «koer» ja – nagu ikka – kõlas see nii, nagu oleksin talle närvidele käinud. Huvitav, kas see tähendab, et ma küpsist ei saa.

«Tõsi,» vastas Hannah. «Clarity puges talle päris külje alla.»

«Mulle meeldiks, kui mu laps ei magaks koera kõrval. Kui Semu oleks keeranud, võinuks ta Clarity ära lämmatada.»

Vaatasin Hannah’ poole, et mingitki sotti saada, sest mu nime nimetati just. Hannah kattis suu käega. «Ma … hea küll, muidugi. Ma ei lase sel enam juhtuda.»

Clarity magas ikka veel, väike peake Gloria õlal. Gloria andis lapse Hannah’le ja istus ohates köögilaua äärde. «Kas jääteed on?» uuris ta.

«Teen sulle.» Laps süles, läks Hannah köögileti äärde. Ta hakkas asju välja võtma, aga küpsiseid ma ei näinud, kuigi tundsin õhus nende magusat sooja lõhna. Istusin kuulekalt oodates.

«Mõtlesin, et kui me Clarityga külas oleme, võiks koer parem välja hoovi jääda,» ütles Gloria. Ta rüüpas lonksu oma jooki ja Hannah läks tema juurde laua äärde. Clarity niheles ja Hannah patsutas teda pisut.

«Oi ei, seda ma küll talle teha ei suuda.»

Heitsin ägisedes pikali, mõeldes, miks inimesed alati nii teevad: räägivad küpsistest, aga koerale, kes need igati ära on teeninud, ei anna.

«Semu on perekonnaliige,» ütles Hannah. Tõstsin uniselt pea ja vaatasin tema poole, aga ikka ei mingeid küpsiseid. «Olen ma sulle üldse rääkinud, kuidas ta minu ja Ethani kokku tõi?»

Sõna «Ethan» kuuldes tardusin. Tema nime nimetati nüüd üha vähem ja vähem, aga seda kuuldes ei saanud ma jätta mõtlemata ta lõhnale või mu kasukat sasivale käele.

«Koer tõi teid kokku?» päris Gloria.

«Olime Ethaniga lapsepõlvest peale tuttavad. Keskkoolis isegi käisime, aga pärast tulekahjut – tead, see millest ta jalg vigaseks jäi …?»

«Võib-olla su poeg mainis midagi, ei mäleta. Enamasti rääkis Henry endast. Nagu mehed ikka.»

«Noh, pärast seda Ethan muutus … temas oli mingi süngus ja mina polnud küllalt vana – või pigem küllalt küps –, et aidata tal sellega toime tulla.»

Tunnetasin Hannah’s teatavat kurbust ja teadsin, et ta vajab mind. Läksin ja panin talle pea sülle. Ta silitas õrnalt mu kasukat ja Clarity paljad varbad tilpnesid mu pea kohal.

«Ethanil oli sel ajal ka koer, imeline kuldne retriiver Bailey. See oli tema totu koer.»

Liputasin saba, kuuldes nime Bailey ja sõnapaari «totu koer». Alati, kui Ethan mind totuks kutsus, oli ta süda armastust tulvil, ta kallistas mind ja mina andsin talle musi. Sel hetkel tundsin Ethanist rohkem puudust, kui juba pikka aega olin tundnud – ja tajusin, et samuti Hannah’gi. Andsin silitavale käele musi, Hannah langetas pilgu ja naeratas mulle.

«Jah, sina oled ka tubli koer, Semu,» ütles Hannah. Liputasin selle peale veel veidi saba, et mind tubliks nimetati. Paistis vägagi võimalik, et see vestlus jõuab ükskord küpsisteni.

«Igal juhul läksid meie teed lahku. Kohtusin Matthew’ga, abiellusime ning sain Racheli ja Cindy … ja loomulikult Henry.»

Gloria tegi mingit häält, aga ma ei vaadanud tema poole. Hannah silitas endiselt mu pead ja ma ei tahtnud, et ta lõpetaks.

«Kui Matthew suri, otsustasin linna tagasi kolida, et olla lastele lähemal. Ja ühel päeval – Semu võis siis olla umbes aastane – oli ta koerte pargis ja tuli sealt Rachelile koju järele. Tal oli kaelarihmal omaniku nimesilt ja kui ma seda vaatasin … noh, olin päris üllatunud, kui avastasin, et seal seisab Ethani nimi. Aga mitte pooltki nii üllatunud kui Ethan, kui talle helistasin! Olin tegelikult mõelnud tema juurde sisse astuda, aga poleks ilmselt kunagi sinnamaani jõudnud. Rumal minust, aga noh, meie suhe ei lõppenud hästi ja ma olin kuidagi … ma ei teagi, häbelik.»

«Räägi veel halbadest lahkuminekutest,» turtsatas Gloria. «Neid on mul küllalt olnud.»

«Jah, seda ma usun,» vastas Hannah. Ta vaatas minu poole ja naeratas. «Kui ma Ethanit pärast kõiki neid aastaid nägin, tundus, nagu poleks me lahus olnudki. Me kuulusime kokku. Oma lastele ma seda muidugi ei ütle, aga Ethan oli minu suur armastus, mu hingesugulane. Ja kui Semu poleks olnud, ei oleks me võib-olla kokku saanudki.»

Mulle meeldis, et minu ja Ethani nimed valjusti välja öeldi, ja kui Hannah mulle naeratas, tajusin ta armastust ja kurbust.

«Oi, vaata, mis kell juba on,» ütles Hannah järsku. Ta tõusis püsti ja andis Clarity Gloriale tagasi. Laps siputas, vehkis õhus tillukese rusikaga ja haigutas. Küpsised tulid klõbinal kuumast ahjust välja ja õhku täitis magus lõhn, aga Hannah ei andnud mulle ühtegi.

Minu jaoks oli päev traagiline: lummavad küpsised otse nina all, aga mitte ühtegi ei anta.

«Lähen umbes pooleteiseks tunniks välja,» ütles Hannah Gloriale. Ta sirutas käe riiulisse, kus hoiti võtmeteks nimetatavaid mänguasju ja kuulsin metallikõlksatust, mis seostus autosõiduga. Jälgisin teda valvsalt: osa minust igatses autosõitu, aga teine pool tahtis küpsiste juurde jääda.

«Semu, sina jääd siia,» ütles Hannah. «Ah jaa, Gloria, hoia keldriuks kinni. Clarityle meeldib treppidel ronida, aga ma pidin keldrisse veidi rotimürki panema.»

«Rotid? Siin on rotid?» küsis Gloria teravalt. Clarity oli nüüd täiesti ärkvel ja rabeles ema süles.

«Jah. See on talu. Ja vahel on meil rotid. Kõik on korras Gloria. Hoia lihtsalt uks kinni.»

Haistsin Hannah’s kerget viha ja uurisin teda ärevalt, püüdes taibata, mis toimub. Nagu sellistes olukordades ikka, ei selgitanud keegi tugevaid tundeid, mida tajusin – inimesed lihtsalt on sellised, nende tunded on mitmekihilised ja koerale mõistmiseks liiga keerulised.

Järgnesin lahkuvale Hannah’le õue auto juurde. «Ei, sina jääd siia, Semu,» käskis ta. See oli väga selge käsklus, eriti arvestades, et ta istus autosse ja tõmbas ukse mu nina ees kinni, võtmed käes kõlisemas. Liputasin saba, lootes, et ta muudab meelt, aga kui auto sissesõiduteele keeras, taipasin, et mina täna autoga sõita ei saa.

Lipsasin koerauksest sisse tagasi. Clarity istus oma toolis, selles, millel oli kandik ees. Gloria kükitas tema ees ja püüdis talle toitu suhu toppida, aga Clarity sülitas suurema osa välja. Maitsesin ükskord Clarity toitu ega saanud vastumeelsust talle mitte üks raas ette heita. Tihtipeale lubati Clarityl oma käega väikesi toidupalakesi suhu pista, aga eriti halba toitu pidid ema ja Hannah talle ikka lusikaga suhu toppima.

«Sebu!» kurises Clarity ja patsutas rõõmsalt kätega vastu kandikut. Osa toitu lendas Gloriale näkku ja ta ajas end karmi häält tehes järsult jalule, pühkis näo käterätikuga puhtaks ja heitis mulle tigeda pilgu. Lasin silmad maha.

«Ma ei saa aru, miks ta laseb sul igal pool ringi jõlkuda nagu mingil peremehel,» pomises ta.

Ma isegi ei lootnud, et Gloria võiks mulle küpsist anda.

«Noh, aga mitte siis, kui mul on sõna sekka öelda,» ütles Gloria. Ta vaatas mind mitu sekundit vaikides ja tõmbas siis ninaga. «Hea küll. Tule siia!» käskis ta.

Järgnesin talle kuulekalt keldriukse juurde. Gloria avas ukse. «Mine sinna! Mine!»

Sain aru, mida ta tahtis, ja läksin uksest sisse. Väike vaibaga kaetud trepimade oli täpselt nii suur, et sain ümber pöörata ja talle otsa vaadata.

«Jääd siia,» teatas ta ust sulgedes. Kohe läks palju pimedamaks.

Alla viivad astmed olid puust ja kriuksusid mu sammude all. Ma ei käinud just sageli keldris, mispärast haistsin all uusi ja huvitavaid asju, mida tuli lähemalt uurida. Uurida ja ehk ka süüa.