/nginx/o/2021/09/26/14095012t1hd7db.jpg)
/nginx/o/2017/10/02/7165713t1h9a10.jpg)
Maaellu ei kuulunud ainult lemmikloomad. Lausa vastupidi: koerad-kassid olid kodumajapidamise kaasnähe, selle tuum olid aga lehmad-lambad, sead, kodulinnud. Avaldame katkendi Kaja Sepa raamatust «Kassiiseloom».
Lehm - maanaise lähim kaaslane, vaat et sõbranna eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/10/02/7165705t1hab81.jpg)
Memmele olid olulisimad lehmad. Lehm – tema on ajast aega olnud maanaise lähim kaaslane, peaaegu sõbranna, samas kui hobune on täitnud sõbrarolli peremehe juures.
Esimese päris oma lehma, naljakat nime kandva pruuni-valgekirju Tuti ostis Memm vasikana ühest lähedasest talust. Ning kuueaastasel minul oli au olla osaline vasika kojutoomise suursündmuses! Memm talutas vasikat kaela pandud lõa otsas eest, minu ülesanne oli vajaduse korral takka lüüa – ehk siis tõrkuma jäänud vasikat peene vitsaga hirmutada. Nii me siis pool kilomeetrit mööda Pohla tanumaks nimetatavat külateed tulime.
Tutist kasvas väikesekasvuline ilus lehmake. Memmele oli eriti tähtis, et tema sarved olid sümmeetrilised ja kooldusid otsast kenasti sissepoole: see andvat lehmale ilusa näo. Eks see oli muidugi kenam kui sinna-tänna kõõritavad erineva kujuga sarved, aga Memmele oli sümmeetriast olulisemgi see, et lehmal poleks «pullisarved»: jämedad külgede poole harali jurakad. Murest, millised sarved meie lehmale küll kasvavad, saime Tuti sirgumise ajal kõik osa. Tuti sarved said õnneks täiuslikud ja Memm oli rahul.
Lehmapidamine tähendas hüppeliselt kasvavat heinatööd, aga ka palju muid põnevaid asju: lüpsikud, piimanõud (mida meie külas lihtsalt plekkideks nimetati), kurnalapid, lehmasugad, päitsed, ketid...
Ja piimapukk, millel oli külaelus niigi keskne koht. Piimapuki juures peatus kolhoosikeskusse sõitev buss, külapoe hääbumise järel ka autolavka. Hommikuti vahetasid külanaised siin piimaautot oodates olulisemaid uudiseid, päeviti turnisid piimapukkidel lapsed ja õhtuti said kokku teismelised.
Aga ikkagi tundus piimapukk kõige olulisem siis, kui siia sai tulla selle peamise rolli pärast: piimapukilt kallati piim külanaiste plekkidest suurde piimaauto tsisterni. Maal olles ärkasin ma mõnelgi hommikul vabatahtlikult vara, et ainult saaks minna koos Memmega piima viima.
Mõistusega võttes polnud see küll midagi ihaldusväärset: kaherattalisele metallkärule tõstetud 10–15-liitrised piimanõud tuli mööda kivist ja konarlikku tanumat suure tee äärde kärutada ja piimapukile vinnata. Siis mürises kohale piimaauto – suur paagiga veok, kuhu piimanõud tuli kahe inimese jõul üles upitada ja tühjaks kallata...
Aga kogu selle raskusega käis kaasas emotsioon: varahommikune kargus, jõelt kerkiv udu, suvehommikusse ärkav lindude ühendkoor ning piima-, bensiini- ja jõeäärsete tarnade lõhna eriline segu. Ja suvel, kui piimaautol töötas enne sõjaväkke minekut mu lapsepõlvesõber, oli see ka võimalus talle salajasi naeratusi saata. Naeratusi, mille saamist tema oma lapsepõlvekaaslasest plikalt küll oodatagi ei osanud ega raasugi tähele ei pannud.