Iiri setter: taibukas koer, kes kohandub peremehe elustiiliga

Iiri setteri väljapeetud hoiak, ilus karv ja samas veidi kelmikas olemus püüavad pilku. Milline on selle koeratõu olemus, räägib 12-aastase kogemusega Iiri setterite pidaja ja koer Oltsu perenaine Liina Kümnik.

Iiri settereid tutvustades toobki Liina kõigepealt välja konkreetse tõu iseloomu põhijooned: rõõmsameelsus, sõbralikkus, kiinduvus omanikku, uudishimu ümbritseva vastu. «Ta on taiplik ja leidlik, aga kohati veidi lihtsameelne,» räägib Liina, ning märgib, et muidugi on iga koer omaette isiksus, mõni on energilisem, mõni rahulikum.

«Paljude esmamulje setterist ongi tema elegantne ja kaunis välimus, unikaalne värvus, liikumisel iseloomulikult lehviv karv, kuid päris diivanikoeraks teda siiski võtta ei tasu,» soovitab Liina ning lisab, et setter võiks olla hea matka- ja jooksukaaslane, ustav sõber, kes saab veeta palju aega koos omanikuga, sest koer otsib vägagi omaniku lähedust.

Setter on väga rahul, kui saab liikuda, kuid üldiselt kohaneb ta omaniku eluviisiga suhteliselt hästi. «Õnnelik setter on siiski see, kes saab aeg-ajalt vabalt põllul, metsas või rannas joosta. Setter on aretatud põllulindu otsima ja selles töös suurt maa-ala katma. Seda liikumisrõõmu võiks omanik setterile pakkuda, isegi kui jahil ei käida,» räägib Liina liikumise tähtsusest setterite elus. Lisaks on paljud setterid ka head ujujad ja innukad vees solistajad. Füüsiline aktiivsus hoiab koera heas füüsilises vormis ning tal ei teki ka ülekaalu.

Igavlev või üksinda kodus peremehe naasmist ootav koer leiab endale kiiresti tegevust. Liina meenutab lugu, kui tema praeguseks ligi 12-aastane setter oli alles kutsikas ja pidi päevaks üksi koju jääma. «Köögikapi pealt õnnestus tal kätte saada karp, kus olid hoiul närimiskondid ja -maiused. Kui koju jõudsin, vedeles karp põrandal ja oli täiesti tühi. Esimene ehmatus oli suur, et kas tõesti sõi kutsikas kõik selle kraami endale sisse? Siis aga leidsin tugitooli tagant nurgast ühe närimiskondi, siis teise ja seejärel hakkasin juba otsima. Kogu varandus oli hoolega ära peidetud, küll oli neid vanapaberikasti nurkades, küll diivanipadja taga, küll vaiba all. Muidugi oli osa ära söödud, aga enamik mustadeks päevadeks tallele pandud!»

Kasvab selliseks, nagu teda harjutatakse

Setter on päris hästi treenitav, kui maast madalast harjutada omanikuga head kontakti leidma ning leida õige motivatsioon, olgu selleks kas maius, mänguasi või ülevoolav kiitus. Treening ei tohi koerale tüütuks muutuda, vaid peab olema vaheldusrikas ja mänguline. «Sõnakuulelikkuse detaile lihvida on setteriga keeruline, aga näiteks agility meeldib paljudele setteritele väga,» märgib Liina. Karjakoertele jääb ta agility-rajal küll alla tänu aeglasemale reaktsioonikiirusele ja sammule, mis kipub kiiremate pöörete tegemiseks liiga pikk olema, aga harrastusena tasub seda kindlasti proovida, sest see õpetab koera omanikku jälgima, tema kehakeelt lugema ja koostööd tegema. Treenides peab omanik olema kannatlik, positiivne ja rahulik. Setterile sobilik harrastus on ka näiteks otsing ja pääste, kus on vaja vastupidavust ja head nina, et õhust lõhna haarata.

Kindlasti peab omanik peab arvestama, et ei saa oodata setterilt absoluutset kuulekust nagu teenistuskoeralt. Setter täidab õige motivatsiooni korral käsklusi püüdlikult, kuid tüdineb võrdlemisi kiiresti, kui igav hakkab ja preemia pole kõige parem. Seega võiks pere olla hea huumorimeelega, suhtlemisaldis ja mitte liiga nõudlik.

Soodumus maokeeru tekkeks

«Tervis on setterite puhul suures osas õnneasi,» märgib kogenud koeraomanik. Samas püüavad kasvatajad pärilikke haigusi siiski vältida.

Setteri kehaehitus on selline, et tal on soodumus näiteks maokeeru tekkeks, seepärast ei tohiks koerale kunagi vahetult enne ja pärast sööki füüsilist koormust anda. Toita soovitatakse kaks korda päevas ning jälgida, et portsjon ei oleks korraga liiga suur. «Päris vahva on see, et koertele maitsevad tihti täiesti ootamatud asjad,» märgib Liina. «Näiteks minu koertel ajavad suunurgast sülje jooksma pomelo ja mandariin, suured lemmikud on kartuli- ja kurgikoored ning juurviljad.»

Puusaliigeste düsplaasiauuring on aretuskoertel kohustuslik, kuid selle probleemi teke ja pärilik edasikandumine ei ole üheselt selge. Õnneks esineb tõsisemaid puusaliigesehädasid siiski võrdlemisi harva. Haigustest tuleks pigem nimetada allergiaid, epilepsiat ja halvaloomulisi kasvajaid, enamasti küll vanemas eas. On palju koeri, kes elavad 13–14-aastaseks või vanemakski.

Tegelikult on Iiri setteritel palju häid omadusi ning seetõttu oleks vast hoopis lihtsam rääkida sellest, miks setterit ei tasuks võtta. Ta ei ole valvekoer (kuigi ta võib siiski kutsumata külaliste peale haukuda), ta ei ole väga edukas tipptasemel koeraspordis, tema karvkate nõuab mõnevõrra hooldust, kammimist ja pügamist. Kuid kui on vaja kedagi, kellega koos päeval uusi matkaradu avastada ja õhtul diivanil lösutada, siis selleks on setter hea valik.