Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets
Saada vihje

Koeraomanik pihib: kui koeral on õudus nimega ärevushäire

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Mari Suviste

Mu noorem koer, kolmeaastane krants Hunt, on kutsikast peale olnud äärmiselt ärev. Ärevushäire on siinkohal pisut karm sõna, kuna ma pole arst, kellel oleks oskust või õigust diagnoosi panna. Kasutan siinkohal aga seda terminit, sest muudmoodi ei oska tõesti kirjeldada seda õudust, mida mina ja mu koer pidime üle elama. 

Kutsikad vajavad ligikaudu 18-19 tundi und ööpäevas. See tähendab, et päeva jooksul on vaid mõned üksikud tunnid, mil kutsikas on üleval ja mängib, sööb või niisama uurib elu. Heal päeval magas Hunt neli tundi.

Kui Hunt koju tuli, polnud ta ülemeelik. Ta ei kiununud igatsusest pere järele või ehk isegi hirmust. Ta lihtsalt puges võimalikult tugevalt kaissu ning vaatas seal olles, mis toimub. Kui mina liikusin, siis tema tuli järgi. 

Hunt tuli meie perre varjupaigast. Tema ja ta õed-vennad oli visatud kotiga Kohtla-Järve ligidal teeäärde, kust keegi nad leidis. Kuna vanemaid ja sünniaega ei teatud, siis võtsin hinnanguliselt neljakuuse kutsika, kelle turjakõrgus pidi kasvama umbes põlveni. Reaalselt oli tegemist ilmselt alles paarikuuse kutsikaga kellest kasvas 28-kilone suur koer. 

Arvan, et Hundi ärevus oligi tekkinud sellest, et pesakond oli alates umbes ühekuulisest vanusest vanemaliku hooleta. Nad õppisid ise oma käitumisreeglid, sealhulgas pidid ise pisikesest peale end kaitsma. 

Mäletan, et võtsin Hundi seetõttu, et ta tundus olevat beebi-karja alfaisane. Kui teised kutsikad hakkasid liiga jõuliselt mängima või kedagi kiusama, oli Hunt see, kes vahele läks ja kutsikad laiali ajas. Teised kuulasid ta sõna.

Ma ei osanud toona arvestada sellega, et ta toob oma alfa-instinktid ju automaatselt koju, oma uute karja, kus ta peab edasi valvama. 

Kuidas näeb välja ärevushäire koeral?

Hundi puhul tuli vältida tiheda liiklusega sõiduteid, mis oli aga võimatu, kuna elasime kesklinnas. Avarad ruumid ja kiiresti liikuvad autod tekitasid kontrollimatut paanikat. Elukohast Kaarli kiriku ligidal minna jalgsi arsti juurde Tatari tänaval oli tohutu ületus. Tallinna elanikud teavad, et see tähendab Vabaduse väljaku ja tiheda liiklusega ristmiku ületamist. 

Suurim piin oli Hundile üksinda kodus olemine. Mingil hetkel õppis ta, kuidas magamistoa uks lahti teha ning hakkas voodisse tassima oma pesa, minu sussid, minu riideesemeid, kui need saadaval olid, ja siis lamas selle kuhja otsas. Ilmselt tahtis olla minu järele lõhnavate asjade ligidal. 

Õnneks ta asju, mööblit või midagi muud katki ei närinud. See-eest tassis ahju eest voodisse tekitatud kuhja otsa puuhalud (jah, mitmuses) ning järas neid seal. 

Iga päev koju tulles sain võtta aja maha kiirest päevast ning koristada voodit saepurust, karvadest ja muust kokku korjatud varandusest. 

Kui mõnikord jäi elutoa uks lahti, hõõrus Hunt end truult mööda diivanit, nii et sellel polnud ühtegi karvavaba kohta. Siinkohal elutähtis vihje koeraomanikele: ärge ostke sametkattega diivanit. 

Kõige selle juurde käis ohjeldamatu rahmeldamine. Hundil oli kaks käiku – magamine või jooksmine. Näiteks kui end diivanil liigutasin, siis Hunt kargas ka kõige sügavama une pealt järsku püsti ja jooksis paaniliselt mööda tuba ringi, muretsedes, kust nüüd oht tuleb. Kuna ma ikka aeg-ajalt end liigutan, siis tähendas see iga natukese aja tagant Hundipoolset ehmumist.

Kui keegi külla tuli, pidi Hunt kindlasti tolle tähelepanu saama. Parimad viisid selleks oli kargamine, kiunumine, külalise vastu hõõrumine ja tema jäägitu jõllitamine.

Haruharva juhtus ka see, et Hunt oli nõus magama. Siis oli selleks vaja pisikest varjatud kohta, kuhu ta saaks ennast peita. Mina pidin seejuures otseloomulikult vahetus läheduses olema. 

See kõik oli väga väsitav.

Nii näeb välja koer, kes on nii üleväsinud, et ei suuda silmi lahti hoida, aga üritab ikka täiest väest üleval olla
Nii näeb välja koer, kes on nii üleväsinud, et ei suuda silmi lahti hoida, aga üritab ikka täiest väest üleval olla Foto: Mari Suviste

Kuidas koeral ärevust vähendada ja isegi eemaldada? 

Ma olin esialgu üsna nõutu. Kuna tegemist oli varjupaigakoeraga, siis alguses lootsin, et ta «rahuneb maha», kui on sisse elanud. Käisime ka kutsikakoolis, kus Hunt õppis välgukiirusel käsu peale istuma ja lamama, kuid igapäeva elu sellest lihtsamaks ei läinud.

Ma olin juba esimese koeraga lugenud mitmeid koerakasvatuse raamatuid, nii koerakuulajatest kui koeralauljateni välja. Mu guugeldamiseoskus kahjuks ei küündinud ka kaugele, et leiaks Eestis koerakooli(tajat), kes mind koera ärevuse vähendamises aitaks. 

Pärast kuid magamatust, jalutamisel korduvalt liigesest välja tõmmatud õlga (liialdan, lihtsalt valus oli) ning tundide viisi guugeldamist sattusin online-koolituse peale, mis mind lõpuks aitas (https://theonlinedogtrainer.com/). Hiljuti oleme läinud Hundiga ka omapärasesse koerakooli Anneli Timmi juhendamisel, mis on veelgi aidanud olukorda paremaks lihvida. 

Täpsemalt sellest, kuidas Hundist sai ärevast karvapallist enam-vähem normaalne elukaaslane, juba järgmistel kordadel.

Tagasi üles