Epp Petrone: härraskass Ints, kes õpetas mulle, mis on õnn

Foto: StockSnap / CC0 Licence

Ints on minu esimene konkreetne kassimälestus. Olin taas mamma ja papa juures, kui ta toodi. Ju ta minu rõõmuks majja võetigi, ilmselt kusagilt karjalaudast, kus oli kasse alati suures valikus. Avaldame katkendi Epp Petrone raamatust «Hiir püksis».

«Hiir püksis» Foto: Petrone Print

See hetk on mu mälus justkui aegluubis. Papa astus oma autost maha, pappkast käes, muheles, ja pani kasti köögi põrandale maha.

Sealt astus väärikalt välja tõeline härrasmees. Valged vurrud, maniskpõll, neli valget sokki ja isegi saba otsas korrektne valge täpp.

Ints oli täiesti sümmeetriline, puhas ja korras isakass läikiva karvkattega, justkui alati rangelt raseeritud ja maniküüritud. Ta oli kiisupoja east värskelt välja kasvanud, nii et minule on ta alati olnud härra. Kõigist mu elus kohatud kassidest on Ints siiani kõige... kuninglikum, presidentlikum. Härra mis härra.

Ja tänu Intsule sain ma teada, mis on õnn.

Õnn on see hommik, kui kuuled juba mamma ja papa rääkimist köögis, aga ise oled veel tagatoas voodis teki all, mitte kusagile pole kiiret, sest on suvi, õhuaknast voogab sisse jasmiinipõõsa lõhna, siis kääksub uks ja köögist jalutab su voodi juurde piimalõhnaline Ints: ta hüppab su voodisse, surub oma nina sinu nina vastu ja nurrub kogu mootori jõuga.

Niisugune hommikune kassitervitus on midagi, mida ma olen hiljem suureks saades oma lastele korraldanud. Ka nemad on teada saanud, mis on õnn. Õnn, see on hommikune kassimusi!

Tõsi, see õnn oli üürike. Tavaliselt kuulis Ints külmkapi ukse käimist, ajas oma väärika keha pingesse ja jalutas kiiresti tagasi eestuppa ja kööki.

Isegi mängis Ints kuidagi väärikalt, sellise olemisega, justkui teeks ta heategevuslikku tööd, mind-lapsukest natuke lõbustades. Nööri otsa oli seotud ajalehetükk ja ma vedasin seda enda järel. Ints vaatas seda mõnda aega, siis ohkas ja jooksis taga ajama.

Sellest, kui väärikas ja ennast kontrolliv tegelane on Ints, sain ma aru iseäranis hästi järgmisel suvel, kui tekkis võrdlusmoment. Nimelt saabus seltskonda Jants: teine isakass, noorem ja üleannetum. Üleni must, kolme valge karvaga lõua all. Ints võttis Jantsu omaks väikese hämminguga, aga väga palju muretsema ka ei hakanud. Nüüd ma tean, et uue ja vana kassi kokku sobitamine on alati seotud riskiga. Mõnikord läheb see lihtsalt, mõnikord võib isegi verd lennata...

Kuna Ints oli vanem ja Jants noorem, hakkas Ints Jantsu õpetama. Või tahtis ta lihtsalt poosetada? Igatahes tõi Ints trepi peale Jantsule mängimiseks korduvalt mõne hiire või linnu. Vaatas rahulikult, kuidas Jants rahmeldas ja sebis hiire ümber, ning kui see vaene segaduses hiir elu eest sibades liiga kaugele oli jõudnud, hüppas Ints ligi ja vaatas, et saak minema ei pääseks.

See vaatepilt oli minu jaoks mitmekihiline: ma jälgisin Intsu, kes jälgis Jantsu, kes mängis hiirega, või siis haavatud linnuga. Minu sees valitses kogu selle vaatepildi peale suur segadus... Mida mina tegema peaks? Kas peaksin hiirt päästma või kasside poolt olema?

Huvitav lugu on nende kassidega, mõtlesin ma. Hiirte kinnipüüdmist inimene kiidab, aga siis, kui kass toob trepile murtud tiivaga varblase või, mis veel hullem, pääsukese, saab ta inimese käest sõimata. Ints sai pääsukesi kätte korduvalt – papa ja mamma majast paarsada meetrit edasi oli liivakarjäär, mille kõrged seinad olid täis kaldapääsukeste auke. Sinna Ints ikka, saba seljas, luurama läks. Ning võttis ilmselt aega, enne kui ta oma kassiaruga selgeks sai, et pääsuke ei ole selline saak, mida tasuks pererahvale näidata tuua. Kui ta selle üldse kunagi selgeks sai.

Mäletan: hoidsin enda kahe käe vahel veel hingavat sooja ja tukslevat pääsukest. Linnu tiib oli murtud. Jooksin papa juurde: «Kas me saame teda päästa?» Papa oli loomaarst, ta ju oskas loomi päästa?!

Ta vaatas korra mu käte peale, ohkas ja ütles: «Ma ei usu. Ta on peaaegu surnud. Anna parem Intsule tagasi.»

«Misasja?! No mis sa tast nüüd kassile tagasi andsid?» õiendas hetke pärast mamma. «Niimoodi muudkui õpetame, et pääsukeste püüdmine ongi lubatud! Tappa peaks kassile selle eest andma! Ja sina ka imelik! Löönud siis ise see vaene lind maha ja matnud maha!»

Aga õiendas mamma, mis ta õiendas, tegelikult oli üsna selge, et pääsukest oma käega tappa ei tahtnud ei mamma ega papa. Kuidas oleks papa seda teha saanud?! Mida rohkem ma mõtlesin, seda õigem tundus papa lahendus: kass sai oma püütud pääsukese tagasi.

Ja mõtlesin ka sellele, et vaat siis, ka suured inimesed vaidlevad. Ka suurte inimeste maailmas pole õiget kokkulepet, mida siis ikkagi peale hakata, kui see nende kodustatud kiskja, tiigri ja lõvi otsene sugulane, on oma verekirge rakendanud ja natuke jahil käinud...

Hiirte puhul oli kõik muidugi väga lihtne. Hiiri tohtis ja lausa pidi kinni püüdma. Vahel pandi Ints aita kinni, liivakast nurka, et ta seal öösel «puhta töö» teeks. Iga hiire eest sai Ints kiita... Aga minul oli hiirtest tegelikult sama kahju kui pääsukestest.

Mu tõelised hiirearmastuse ja hiirepäästmise ajad olid sellel hetkel veel kaugel tulevikus.