Milline näeb välja husky'de ehk kelgukoerte suvepuhkus?

Ema Helle ning tütar Mariin Kaljula on võtnud kelgukoerte kasvatamise ja treenimise oma südameasjaks. Foto: Sander Ilvest / Postimees

• Kelgukoerad on nagu koolilapsed - neil on suvel puhkus.
• Kelgukoerad võistlevad ka lumeta aladel.

Mõeldes kelgukoertele meenuvad filmikaadrid talvisest maastikust, kus siniste silmadega huskyʼd rakendina kelgu ees tuiskavad. Käisime Raplamaal Huskypargi turismitalus uurimas, millega kelgukoerad suvel tegelevad.

Suve veedavad kelgukoerad nagu koolilapsed – puhates ja mängides. Suvel on väljas liiga soe, et talviste tingimustega harjunud koerad võiksid trenni teha ja võistlusteks harjutada. Kui õues on temperatuur üle 15 kraadi, on oht, et treenides kuumenevad koerad üle. Eriti noored koerad ei pruugi ise arugi saada, et nad endale liiga teevad ja suure entusiasmiga üle pingutavad. Seetõttu on näiteks suvises Austraalias koerte jaoks jahutuskambrid ning jooksmas käiakse nendega varastel hommikutundidel. Kuigi Eesti suvised temperatuurid jäävad Austraalia omadest märkimisväärselt madalamaks, antakse ka siin koertele suvepuhkus.

Suvel naudivad koerad puhkust kuutide katustel peesitades. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Puhkuse ajal kasvatatakse üles kutsikad. Huskypargi 41-pealises huskyʼde ja malamuutide karjas on ühe suve jooksul paar pesakonda uusi kelgukoeri, kes külaliste nunnumeetri põhja lükkavad. Kellele ei meeldiks hulk pisikesi karvapalle, kes on valmis külalisi lakkumise ja sülle ronimisega ründama kohe, kui oma aiast välja pääsevad!

Suur nõudlus kindla välimusega koerte järele on toonud turule piraatkauba ehk kahtlase päritoluga loomad.

Vanematest ja rahulikumatest koertest saavad suvel matkajuhid, kes kinnitatakse jalutamise ajaks keha külge. Kuigi tundub, et koer võiks sel viisil inimese jalavaeva vähendada, on sellist matkamist järele proovides tunne, nagu kõnniks pidevalt allamäge – koer tahab minna kiiremas tempos, kui minu jalutamiskiirus lubab. Osaliselt on see ilmselt tingitud kahe koeraga kõndimisest ja nende omavahelisest võistlusvaimust – ega kumbki ometi saa viimane olla! Siiski tahaksin enda koeralegi sellise vöö külge kinnitatavat rihma: sisuliselt on see koerajalutamise hands-free-süsteem, mis muudaks tavalise jalutamise palju mugavamaks.

Saatuslik välimus

Huskyʼdest on tänu meeldejäävale välimusele saanud populaarsed koduloomad. Sinised silmad ja mustavalgekirju hundilik kasukas on osutunud neile omamoodi kahjulikuks. Suur nõudlus kindla välimusega koerte järele on toonud turule piraatkauba ehk ilma tõutunnistuseta ja kahtlase päritoluga loomad. Need, kes ostavad koera ainult iluasjaks, lepivad veidi madalama hinna eest tõutunnistuse puudumisega. Puhast tõugu ja paberitega husky saab praegu osta umbes tuhande euro eest.

Valvsa ema pilgu all sirguvad pesakonnas neli kutsikat. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Kauni välimuse kõrval tuleb koera võtmise juures arvestada ka nende keskmisest temperamentsemat iseloomu. Karjakoerale iseloomulikult vajab husky palju seltsi ning liikumist. Sellepärast soovitataksegi võtta talle seltsiks kasvõi kass, sest kui huskyʼl hakkab igav, siis on kuri karjas. Oma temperamenti võib ta näidata lõhkumise, närimise ja ulgumisega.

Husky on sõbraliku, kuid seiklusliku iseloomuga – aed peab olema väljamurdmiskindel, sest huvi ümbritseva vastu on tal suur. Kuna husky ei ole jahikoer, siis ta ka ei haugu. Siiski ei saa öelda, et tegemist on vaikse tõuga. Kui miski teda häirib, siis annab ta sellest märku valju ulgumist meenutava jutuvadaga.

Malamuudikutsika eest tuleb välja käia üle tuhande euro – alla selle tõupuhast koera ei leia. Neid on Eestis vähem, kuid sõbralikuma ja inimest hoidvama iseloomu tõttu on nõudlus nende kui perekoerte järele suurem. See tingib ka kõrgema hinna. Nad on huskyʼdest seltsivamad ning neile meeldib inimese lähedus. Siiski ei nuia nad peremehe tähelepanu. Malamuut naudib paitamist, kui inimene ise initsiatiivi näitab. Muul ajal on ta iseteadlik ja uudishimulik nagu husky.

Husky ega malamuut ei sobi korterikoeraks. Nende liikumisvajadus on suur ja Huskypargi perenaine Helle Kaljula suhtub skeptiliselt lubadustesse iga päev pärast tööd koertega pikki jalutuskäike teha. Ikka juhtub, et mõni päev ollakse väsinud või ei ole jaksu pikalt joosta. Samuti on kelgukoerte karvastik korteriomanikule paras peavalu – aluskarv on neil külma talumiseks paks ning see vahetub kaks korda aastas. See kõik mõjutab koerte elukvaliteeti ja on põhjus, miks kasvatajad kutsikaid korteritesse müüa ei taha.

Hingelt sportlased

Huskypargi koerad on sügisel, talvel ja kevadel sportlased. Kuigi kelgukoerad on oma nime saanud lumel kelgu vedamisest, veavad koerad soojemates paikades ka jalgratast, kolmerattalist käru, tõukeratast ja jooksjaid. Distantsid varieeruvad paarist-kolmest kilomeetrist kuni supermaratonini Alaskal, kus koerad veavad kelku 1600-kilomeetrisel distantsil. Võistlusi jälgivad tähelepanelikult loomaarstid, kes kontrollivad koerte tervist.

Kelgukoerad ei võistle ainult lumel. Mariin kolmerattalisel kärul Pipi, Zipo, Meeri ja Roccoga Leedus. Foto: Paulius Stravinskas

Koerte treenimine on sarnane inimeste treenimisega. Alustatakse umbes kaheksakuuse kutsikaga lühikestest distantsidest ja koormust suurendatakse järk-järgult. Protsess peab olema pidev. Selline variant, et nädala sees ollakse tööl ja koeraga ei tegeleta ning nädalavahetusel läbitakse 20 kilomeetrit, põletab koera kiirelt läbi.

Kiiruse poolest võrdleb talu perenaine Helle Kaljula malamuute uunikumautodega ja huskyʼsid mootorratastega. Malamuutidega võistlejaid vaadatakse sooja tunnustava pilguga – selle ainus eesmärk on hoida traditsiooni, sest nendega suurt kiirust ei saavuta. Maailma mastaabis on tõuaretus läinud niikaugele, et kiiruse suurendamiseks kasutatakse 90 protsendil juhtudel võistluskoertena huskyʼde ja linnukoerte segu. Selleks on mitu põhjust: neil ei ole puhtatõuliste koerte paberimajandust ja nende tippkiirus on märgatavalt suurem kui huskyʼdel.

Selline spordiala tundub väga lõbus – armsad koerad teevad kogu töö, istu aga kelgu või käru peale ja sõida! Hea tulemuse saavutamiseks on tegelikult oluline inimese juhtiv füüsiline vorm. Stardis joostakse koertega pikalt kaasa, et hoog sisse saada. Järskudel tõusudel tuleb maha astuda ja koeri aidata. Need, kes seda ei tee, on tavaliselt finišis ka viimased.

Kiirus, mis saavutatakse võistluste käigus, on muljetavaldav. Näiteks kui võisteldakse koerarakendiga jalgratastel, siis on tippkiirus ligi 50 kilomeetrit tunnis. Kui kõige kiiremad on huskyʼde ja linnukoerte segatõulised, siis neile järgnevad puhtad huskyʼd ning seejärel malamuudid. Vähem kasutatakse grööni ja samojeedi tõugu koerasid.

Eestis on viimastel aastatel kelgukoerasport tuule tiibadesse saanud. Sel kevadel võitis maailmameistritiitli eestlanna Ülle Aaslav-Kaasik, kes läbis Rootsis koerarakendiga kõige kiiremini 160 kilomeetrit. Ala populaarsemaks saades on tekkinud ka Eesti-sisene konkurents koerakasvatajate vahel. Rinda pistetakse nii võistlusrajal kui koerakasvatuses.

Olgu nad kui tahes suured sportlased, selle ala võhikule hakkab esmajoones silma kelgukoerte sõbralikkus. Kuigi just oli väljas müristanud äike, mille eest kuutidesse peitu poeti, tervitasid kõik koerad meid saabumisel suure entusiasmiga. Ja kes suudaks vastu panna neile imeliselt armsatele kutsikatele!