Kommentaar
bioloog ja loodusringide juhendaja Marco Saluste
Enne ükskõik millise looma võtmist tasub väga hoolega järele mõelda, kas ollakse valmis temaga tegelema ka aastate pärast. Mitte kunagi ei tohiks võtta ka hamstrit ega merisiga kui «lihtsamat alternatiivi» kassile või koerale. Iga loom on küllalt suur vastutus ja kohustus ka täiskasvanule endale, kaugeltki kõik ei ole selleks võimelised ega ka mitte seesmiselt valmis.
Ma ise kaaluksin enne igasuguse looma – kui me mõtleme looma all imetajaid – võtmist tõsiselt, kas olen valmis temaga tõepoolest tegelema. Lapsed tüdinevad tihtipeale kiiresti. Ilmselt alustaksin katsetamist, kas laps sobib loomaomanikuks, hoopis kaladest. Mustlaik-kiriahvenate (Cichlasoma nigrofasciatum) paar näiteks oleks suurepärane. Esiteks on nad väga vähenõudlikud, 15–20-liitrine akvaarium pole kuigi suur väljaminek ja selle aja leiab ikka, et kuus korra kolmandik veest ära vahetada. Aga nende sotsiaalne käitumine, pulmamängud, lõimetishoole – see on klass omaette ja põnev jälgida. Samuti pole kaladest vabanemisega miskit probleemi, akvaristide foorumid on siin märksõna.
Kui aga rääkida koerast või kassist, siis on väga oluline, kuhu ta kahe nädala, kuu või aasta pärast panna ja kes tema eest hoolitseb. Suvel maal võib koer ju hea mõte tunduda, lapsel tegemist ja puha, ent milline tundub väljavaade sügisel Mustamäe neljanda korruse 40-ruutmeetrises korteris eranditult igal hommikul pool tundi varem ärgata, et lapse koera jalutada?
Kõigele vaatamata arvan, et mingi loom võiks lapsel siiski olla. Olgu või kala, aga päris. See aitab luua kontakti reaalse maailmaga ja mõista, et elus asjal ongi üks elu.
Karlssoni raamatust tuttava Väikevenna kombel ihaldatud koerakutsikat ma lapsele kindlasti ei keelaks, ent täiskasvanuna peaks meist igaüks teadvustama, et sa vastutad alati – Exupéry «Väikese Printsi» Rebase tõdemus – selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Ka oma lapse tegemiste ja tegematajätmiste eest!
Enne looma perre võtmist tuleks mõelda: