Lugeja kiri: masendav leid teeääres sunnib küsima - kas sa oled inimene?

Masendav leid teekraavis. Foto: Lembit Karind

Harjumaal tihedalt kasutatava tee äärest nähtud õõvastav leid, sundis Lembit Karindit küsima - kas sellise teo tegija üldse väärib inimeseks nimetamist.

Lehtedes ja raadios räägivad targad meedikud,  et hoolitsege oma hinge ja tervise ees - liikuge, liikuge, liikuge. Läbides  oma kindlat igapäevast 10 kilomeetrit aastast aastasse jääb paljugi silma. Kraavidesse tuuakse WC-potte, diivaneid,  pesu, telereid ja teab veel mida. Siis toimuvad talgud ja kõik hakkab jälle  otsast peale. Hakkan sellega isegi tasapisi ära harjuma. Aga ei tohiks ju. Sellele vaatamata rabas mind avanenud vaatepilt.

Vaevalt kilomeeter Raasikult Kostivere suunas ilmus aasta algul kraavipõhja kaunis spordikott, lukk korralikult kinni. Käis ka endal mõte peast läbi, et vist on autost maha kukkunud ja mine tea, mis sees. Aeg läks ja keegi ei saanud ilmselt uudishimule vastu panna ja tõmbas luku lahti.

Kotis on keskmist kasvu kerra tõmbunud ja juba lagunev koera korjus. Miks koer pandi kinnisesse spordikotti? Kas selleks, et ta ei tuleks enam koju tagasi? Sellele mõeldes süda tõmbub krampi. Kas seda teeme meie - inimesed. Isegi kiskjad püüavad oma saaklooma teise ilma saata võimalikult kiirelt ja valutult. Nii on see juba looduse poolt nii seatud.  Aga meie?

Kui sellel «inimesel» veel midagi oma inimväärikusest alles on, peaks ta korjuse maha matma. Loodetavasti saab ta tulevikus hingerahu – kui saab. Aga kas sellist käitumist üldse õigustada saab?

Masendav leid teekraavis. Foto: Lembit Karind