/nginx/o/2017/04/19/6565011t1h0596.jpg)
/nginx/o/2017/05/18/6676887t1h2462.jpg)
Kõik teavad karu ja põtra, aga Eesti metsades leidub ka loomi, kelle olemasolust on vähe teateid ja keda kohtab üliharva. Imetajate uurimist edendav Eesti Terioloogia Selts on välja toonud mõne haruldasema metsaelaniku.
Põnev teada: loomaliigid, keda võib Eesti looduses harva märgata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kasetriibik
Kasetriibik on hiiresarnane väike loomake, kes on Eestis harva kohatav, vähearvukas liik. Levinud hajusalt üle Mandri-Eesti, saartelt teateid ei ole. Vaenlaste eest põgenedes teeb loom iseloomulikke pikki, kuni meetriseid hüppeid. Kasetriibikul on Eesti imetajatest kõige tugevama haaramisvõimega saba, kuid looma kehakaalu see siiski kanda ei suuda.
/nginx/o/2017/05/18/6676799t1hfd82.jpg)
Laane-karihiir
Seda looma on leitud peamiselt Lõuna- ja Ida-Eestist, kuid teda on kohatud ka Põhja-Eestis. Saartelt teateid ei ole. Loomakese olemasolu tuvastati Eestis esimest korda 1980. aastatel Järvseljalt. Laane-karihiir on usin tegelane, kes toimetab ööpäev läbi, kuid põhiliselt on aktiivne siiski öösel.
/nginx/o/2017/05/18/6676805t1hfc32.jpg)
Kaelussiil
Kaelussiil sarnaneb hariliku siiliga, kuid on seljalt tumepruunim ja heledama kõhualusega. Teda on märgatud Eesti lõunapoolsetel aladel. Sarnaselt hariliku siiliga on ta hämariku- ja ööloom.
Pügmee-nahkhiir
Eestis on pügmee-nahkhiir haruldane liik, kelle esimene leid pärineb 2000. aastast. Üksikuid leiupaiku on teada Eesti eri osadest: teda on leitud läänerannikult, Saaremaalt, Peipsiäärsetelt aladelt ning ka põhjarannikult.
Looma püsib eluala tundub olevat Alatskivi ja selle ümbrus, kus liiki on kohatud korduvalt. Pügmee-nahkhiir on öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Varjepaikadena kasutab ta peamiselt hoonetes olevaid tühimikke.
Loomad paarituvad juulist septembrini. Sel ajal hõivavad isasloomad paaritumisvarjepaiku, kuhu nad meelitavad emasloomi. See näeb välja nii, et isasloomad lendavad varjepaiga läheduses ja toovad kuuldavale peibutushäälitsusi. Paaritumisvarjepaikades moodustuvad nad kuni 12 isendist koosnevaid kogumeid, mida teiste isaste eest kiivalt kaitstakse.
/nginx/o/2017/05/18/6676807t1h6a0f.jpg)
Kivinugis
Kivinugis sarnaneb metsnugisega, kuid on temast veidi väiksem. Kuigi looma võib leida Eesti imetajate nimestikes juba 19. sajandist alates, pärineb esimene tõestusmaterjal aastast 1989, kui Viljandi linnas auto alla jäänud isend määrati hiljem kivinugiseks.
Erinevalt metsnugisest, kes kasutab käimlaid harva, on kivinugis korrapärasele käimlakultuurile truuks jäänud.
Loomade peamine surma põhjus on kahjuks inimtegevus, sh liiklus.
Šaakal
Välimuselt meenutab väikest kasvu hunti, kuid karvastiku põhitoon on kollakaspunane ning kõrvad on peaga võrreldes suuremad. Enamasti elavad pererühmades, kuid vahel moodustavad suuremaid karju. Šaakalid häälitsevad haukudes, klähvides ja ulgudes. Nad on territoriaalsed, märgistavad oma kodupiirkonda uriini ja väljaheidetega.
Aastal 2013, pärast esimesi leide, kuuluti šaakal võõrliigiks, kuna toona ei olnud teavet nende leidumise kohta Eesti lähialadel.
/nginx/o/2017/05/18/6676811t1hc1a0.jpg)
Viigerhüljes
Viigerhüljes on hallhülgest tunduvalt väiksem, kuid hooajaliselt võib ta jõudsalt kaalu koguda – näiteks sügiseti koguni saja kiloni. Loom on põhjapoolkera meredes laialt levinud. Teda leidub Põhja-Jäämeres, Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosas; lõunas määrab levikupiiri peamiselt jää olemasolu ja püsimise aeg. Elab ka Läänemeres ning Saima ja Laadoga järvedes, kuhu on jäänud viimase jääaja reliktina: need järved olid jääaja lõpus seotud praeguse Läänemerega.
Elupaiga valikul on viigerhüljes nõudlik. Eestis talle sobivaid elupaiku palju ei ole, põhiline asuala on olnud Väinameres ja Kihnu madaliku piirkonnas, kust loomad teevad toitumisretki sügavamatesse mereosadesse Liivi lahes.
Külmal talvel liiguvad viigerhülged mandrist eemale, enamasti Liivi lahe piirkonda. Sigimine toimub jääl; nii emas- kui ka isasloomad kasutavad puhkamiseks ning emasloomad poegimiseks lumekoopaid või jäärüsivalle. Merejääs on tavaliselt mitu hingamisauku, mida hoitakse lahti ka mitme meetri paksuse jää korral.
/nginx/o/2017/05/18/6676817t1hdae1.jpg)