/nginx/o/2017/05/08/6636927t1h3396.jpg)
Miks kodukassid nurruvad, aga ei möirga? Sama ajal suudavad lõvid valla päästa valjud möiratused, aga neil ei ole võimalik nurruda.
Nurrumise saladus: miks mõnel kaslasel on võime möirata, aga mitte nurruda?
8. mai 2017, 15:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastus peitub häälepaelte juures olevas väikeses luus, mida kutsutakse keeleluuks, kirjutab Cattime. Suurtel kaslastel, keda kutsutakse pantriteks (lõvi, tiiger, leopard, jaaguar), on see luustumata, kõhreline, painduv. Koos veniva kõõlusega moodustab keeleluu pantritel heli tekitava käigu ja mida rohkem kõõlus venib, seda sügavam ja madalam on möire. Lõvi suudab näiteks välja pigistada 114-detsibellise möirge.
Kassidel seevastu on keeleluu luustunud. Nemad on nurrujad. Teadlaste hinnangul saab nurrumine alguse kesknärvisüsteemist, kust tulevad käsklused panevad kassi hääleaparaadi rütmiliselt võnkuma. Kassi ajus on justkui kell, mis saadab hääleaparaadi lihastele korrapäraseid närvisignaale, mispeale nood mitu korda sekundis sulgevad ja avavad hääleläbikäigu. Kasside nurrumise valjus on inimkõrvale paitavad 25 detsibelli.
Huvitav on see, et mõni suur kaslane, näiteks ilves ja gepard samuti nurruvad. Põhjus on nende anatoomias, mis on pigem lähedane kassidele ning neil on keeleluu luustunud.
Lumeleopardidel seevastu on kõhreline ja painduv keeleluu, kuid nad ei saa ei möirata ega korralikult nurruda, mistõttu heli, mida nad teevad, on midagi nurrumise ja möirgamise vahepealset. See erand on põhjus, miks teadlased ei ole lõplikult veendunud, et keeleluu on ainus põhjus, mis määrab, kas loom suudab möirata või nurruda.