/nginx/o/2017/03/30/6503601t1hf14e.jpg)
Pärnumaal elav Reti Toriella tunnetas juba lapsena, et miski seletamatu seob teda rebastega. Küpse naisena oskab ta sellele seletuse anda, sest tema kodus elabki graatsiline, kaval ja mõistatuslik farmirebaste järeltulija kuld- ehk suitsjaspunane rebane. Suur sõber ja hingesugulane.
Loo algus ulatub umbes 30 aasta taha, kui mulle kingiti koos uue talvemantliga rebaseboa. Silmade ja sabaga, need olid siis moes, ja sõbrad-tuttavad hakkasid mind rebaseks kutsuma: «Näe, Rebane tuleb! Kus Rebane on?»
Möödus aastaid. Vahel võtsin boa kaissu ja silitasin seda, ning kui 90ndatel hakati Eestis korraldama indiaani rituaale, käis rebaseboa ka neil minuga kaasas. Tipis ehk preeriakojas kuulsin tihti kõneldavat väe- või tootemiloomast – indiaani kultuur on läbi põimunud looma- ja taimevaimudest, aga ka kogu maailm, taevas, maa ja mäed on hingestatud.
Just sel ajal hakkasin taipama iseenese seost rebasega. Meditatsiooni käigus, täpsemalt rännakul Allmaailma minnakse üht oma hingeosa leidma, kohtuma oma väeloomaga. Mina kohtusin Rebase Vaimuga.
Mäletan, kuidas soovisin endale rebast. Päris elusat rebast, keda tundma õppida.
Viisteist aastat tagasi hakkasime sõpruskonnaga lastele indiaani laagreid korraldama. Jagame seal õpitud teadmisi ja tutvustame indiaani kultuuri ja uskumusi. Üks osa laagrielust on seegi, et üksteisele pannakse indiaani nimed, aga võid selle ka ise valida. Valdavalt on nad kõik seotud loodusega – näiteks Istuv Sõnn, Pöörane Hobu, Lendav Kotkas, Õrn Liblikas, Jooksev Hirv, Vulisev Vesi... Ja lapsed panid mulle nimeks Tantsiv Rebane. Jälle üks märk!
Rebasest väeehted
Et rebase energia mulle aina lähedasemaks muutus, selles oli kindlasti oma osa ka minu kombel koguda rebasesabasid ja -nahku. Tuttavad teadsid, et mulle rebased väga meeldivad, ning kinkisid neid mulle. Nagu ka maale, kus kujutatud rebast.
Karvad, sabad, nahad – suhtun nendesse kui elusolenditesse. Jah, nahk on loomalt võetud, looduskultuurid on elanud nagu meiegi esivanemad, kes küttisid loomi toidu ja naha pärast, vajaduse ja põhjusega, mitte et keegi oleks arvanud, et neid on liiga palju. Looma tappes tänati loomavaimu ning paluti, et ta inimese saagiks saaks.
Avastasin Youtubeʼist kodurebase kasvatajate videoid – nii Euroopast kui ka Venemaalt. Ma ei teadnud, et inimesi, kes rebasega koos elavad, nii palju on. Vaatasin ja imetlesin neid loomi, mõistsin, et neist pole võimalik mitte vaimustusse sattuda, lausa ära armuda.
Mäletan, kuidas soovisin ka endale rebast. Päris elusat rebast, keda tundma õppida. Looma, kes läbi aastate, justkui hiilides oli mulle aina lähemale tulnud.
Olen korjanud maanteede äärest surnuks sõidetud rebaseid, aga esimese hukkunud looma leidsin oma kodu lähedalt – ilus ja uhke rebane oli millegipärast suure puu kahe haru vahel otsa leidnud või oli ta sinna visatud. Võtsin rebase alla, ta pea oli vigastatud, matsin maha, sügisel kaevasin haua lahti. Nimelt kogun ma väeehete meisterdamiseks loomade ja lindude luid. Tõin rebase pealuu, selgroo, kihvad ja luud koju, puhastasin ära ning tegin neist ehteid.
Rebase maitse
Kahest Tallinna-Pärnu maantee äärest leitud surnud rebasest ühe liha olen isegi rituaalselt söönud. Võtsin naha maha, ja et ehete valmistamiseks konte saada, keetsime liha tasasel tulel – nii soovitasid talitada tuttavad jahimehed.
Mis seal ikka, inimesed söövad ju ulukiliha, ja otsustasingi, et proovin rebast. Maitsestasin liha sibula, pipra ja soolaga, kui pärast keetmist seda pannil küpsetasime. Rebaseliha on punakas ja pikakiuline, meenutab maitselt metskitse, ja hästi vähe oli tunda rebase veidi kibekat maitset, mis meenutab tema karva lõhna. Ninast, kõrvadest, käppadest said väeehted.
Olles näinud ja tundnud, millised on rebase luud-kondid ja milline ta seest on, suurenes veelgi soov saada kaaslaseks rebast. Elusat rebast. Sellele soovile, õigemini palvele, vastatigi.
Esimene rebane
Jahimehed püüdsid kinni ühe noore punarebase, ta oli lõksu läinud ja teda ähvardas mahalaskmine. Tuli kiiresti otsustada, kas võtan ta enda juurde. Nii elaski ta minu juures ülemöödunud aasta oktoobrist kevadeni. Ehitasin õuele aiakese koos pesakastiga, kus ta joosta saaks, lootes, et rebane soovib inimesega harjuda. Olin ju kuulnud ja lugenud jutte, kuidas inimesed on rebasekutsikaid üles kasvatanud, Eestiski on selliseid.
Kuna rebased poegivad aprillis, on kutsikas oktoobris juba päris suur – suguküpsuse saavutab ta seitsmekuuselt. Käisin tema juures aias istumas, toitsin teda käest. Ta valis inimesi, kellega rohkem koos tahtis olla, kellega talle meeldis suhelda. Kuna see loom seostas mind ilmselt jahimehe lõksu ja puuriga, pealegi olin ju mina see, kes ta koju tõi, siis arvan, et ma talle paraku väga ei meeldinud.
Talvel elas ta aias, käis akna kaudu ka toas – ma ise hüppan vahel akna kaudu rebaseaeda. Lasi ennast sügada ja katsuda, aga see sõltus tema meeleolust, tujust.
Ometi sai kevadel selgeks, et õigem oleks ta metsa lasta. Õigemini läks ta ise, leidis aedikust nõrga koha, kust välja rabelda.
Nutsin siis nädal aega. Mul oli tunne, et hingest on tükk ära võetud, ehkki mõistsin, et meie juures elades ei olnud ta väga õnnelik. Ma ei tahtnud olla vangivalvur.
Veel mitu nädalat pärast tema äraminekut nägin teisel pool põldu, aga ka taamal põõsastes punast karvakera. Vahel õhtul hilja panin talle õuel olevale vanale kirstule süüa ja nägin aknast, kuidas ta kiirete liigutustega toidu ära võttis... Kindlasti elab ta edasi toredat rebaseelu!
Teine rebane
Mõne aja pärast tekkis võimalus saada endale noor rebasekutsikas, kes on kodustatud farmirebase järeltulija. Kuldrebane ehk suitsurebane saadakse hõbe- ja punarebase paaritamisest. Eestis kosjas käinud isarebane, räägiti, oli Leedust pärit. Kõik kaheksa rebasekutsikat leidsid endale kodud.
Repsik, pärisnimega Reebus, oli 40-päevane, kui ta sain. Väike ja hall, meenutas pigem suurt rotti. Esimesed kolm-neli kuud elas ta peamiselt magamistoas ja voodi all. Kui uni läinud, tuli välja ja vaatas, mis toimub, pissis ja kakas, uuris, kas on midagi, mida sikutada, närida või nuuskida. Ja kui keegi uksest tuli ja taksikoer Bella haukus, jooksis jälle kiiresti voodi alla.
Nüüd on peale voodialuse teisigi kohti, kus talle olla meeldib. Näiteks armastab ta lesida põrandal mustal lambanahal, eriti kui kogu pere koos on ja tema samuti meiega olla tahab. Magada meeldib talle ka voodis. Kui olen seal üksinda, see tähendab, et kui teisi pretendente pole, tuleb ta minu kõrvale, kui on, läheb õueaedikusse oma pessa.
Kui rebane suuremaks kasvas, hakkas teda huvitama, mis laua peal on. Kõigil majas olevatel lauapealsetel on ta kõndinud. Edasi huvitas teda, mida leidub riiulitel, ja kui kassid ahjul magavad, kiikab ta ka sinna. Tal on küll oma mänguasjad, karvatuustid, mida närida, aga tülid on tekkinud nahkkinnaste ja kingapaelte närimisest.
Kõige keerulisem aeg oli jaanuaris ja veebruaris, kui ümberkaudsetel metsa- ja rabarebastel oli jooksuaeg. Nad huikasid ja haukusid kogu aeg ümber maja, ja ka minu isane Reps hakkas teisi enda poole kutsuma. Ja need olid ikka päris intensiivsed, kriiskavad häälitsused, terve raba kajas. Külakoerad hakkasid samuti haukuma ning Repsiku kriiskamisele vastasid omakorda emasloomad. Üldse on rebasel 28 häälitsust, mina mõistan neist umbes kümmet.
Talvel ei saanud ma haukumise tõttu umbes kuu aega korralikult magada, ja et teda rahustada, käisime temaga tihti aedikust väljas kõndimas, jooksime ja mängisime koos. Üks Saksamaa rebasekasvataja naeris selle peale, soovitas, et laseksin loomaarstil tal need pallikesed tagant ära opereerida, et siis on jälle rahu majas, aga praegu ma sellega ei kiirusta.
Nüüd käimegi temaga iga päev vähemalt kaks tundi põldudel ja metsas jalutamas. Panen talle traksid selga, kaelarihma ma ei kasuta. Suvel, kui ta kutsikas oli, oli ta meil lastelaagris kaasas, harjutasime teda ka autos sõitma, käisime küla peal ja kaugemal metsas või mere ääres.
Loomu poolest on rebane energiline ja ettevaatlik, uued asjad tekitavad temas ärevust, ta kontrollib pidevalt olukorda, mis toimub. Võõras ruumis olles vaatab ta selle üle ning läheb siis kõige kaugemasse nurka, kui aga leiab, et kõik on turvaline, tuleb sealt ära ringi uudistama.
Rebase kombed
Minu meelest leiab rebase loomusest ka palju teisi loomi – ta on justkui segu koerast, kassist ja isegi jänesest, kui ta tagajalgadega rapsutab. Vahel on nagu hobune, sest teda saab jalutama minnes rihmaliigutustega juhtida, kui seda oskad, ja vahel kipub ta perutama. Piima joob nagu siil, turtsudes ja luristades.
Põldudel peab ta hiirejahti. Kui ta närilise kätte saab, matab mulla alla ja igal järgmisel jalutuskäigul kontrollib nuusutades kõik maetud hiired üle. Vahel leiab ta, et hiirekorjused peab ümber matma, ja aeg-ajalt matab ta üht hiirt kolme-nelja kohta. Ilmselt selleks, et võõraid rebaseid segadusse ajada. Eile murdis ta esimest korda muti.
Väga maitsevad talle munad, olgu need siis toored või keedetud. Kui õrnalt ja ettevaatlikult ta muna peost hammaste vahele võtab! Ta ju teab, et see võib maha kukkuda ja sisu laiali voolata. Ka mune on tal kombeks peita. Vahel on toores muna peidetud kinga sisse, padja alla, diivanisoppi... Meie peres on kõik juba sellega harjunud.
Muide, talle meeldib väga lumi ja jää. Siledale kraavijääle minnes viskab ta ennast külili ning lükkab ennast tagajalgadega edasi. See on nagu liuglemine.
Kui põllul käime viiemeetrise rihmaga, siis metsas peab see olema siiski päris lühike. Tema sööstaks meelsasti läbi põõsaste või tihniku, kui midagi huvitavat näeb, aga mina ju jooksuga võssa minna ei saa. Olen õppinud teda rihma vaikselt tõmmates suunama ning suudan saba liikumise järgi ennustada, mis hakkab varsti toimuma. Vahel mängime õues tagaajamise mängu, toas aga hiilimise mängu, ning vahel keerab ta ennast mulle õla peale nagu krae.
Rebane kui õpetaja
Rebane on trikitaja, vahel ta lollitab mind, jättes jalutades mulje, justkui ei tahaks ta tuppa tulla, või vastupidi, et tahab, proovides end samal ajal vaikselt rihmast lahti sikutada. Vahel on tal see ka õnnestunud, ning koht, kus see õnnestus, jääb talle suurepäraselt meelde. Taas samasse paika sattudes proovib ta seda uuesti, ja kuigi näeb paks ja kohev välja, on ta tegelikult väga peenikese ja pika kehaga. Päris uskumatu, kui väikesest august ta võib läbi pugeda!
Kuigi rebast peetakse kavalaks, ütleksin, et pigem on ta väga hea mäluga, intelligentne, tundlik ja tähelepanelik loom, kes oskab seda, mida tajub ja tunneb, enda hüvanguks suurepäraselt ära kasutada.
Kui rebaselikku käitumist olen alateadlikult endasse juba aastakümneid võtnud, siis Reebus on mulle õpetanud eelkõige teineteisega arvestamist ja teineteise kuulamist, tähelepanelikkust. Aga ka järjekindlust, sest kui rebane midagi tahab ja seda ei saa, proovib ta seda ehk kümme korda. Sest kui see täna ei õnnestu, õnnestub homme kindlasti.
Ma ei ole täpselt kursis, kuidas on Eestis karusloomakasvandustes loomakeste olukord, kuid loomakaitsjad postitavad aeg-ajalt Facebooki nendest pilte. See, mis seal toimub, on kohutav, ebainimlik ja vastutustundetu. Vaatan oma rebast ja mõtlen õudusega nendele pisikestele puuridele, milles farmirebased elavad. Eriti veel teades, kui tundlikud need loomad on ja kuidas nad tegelikult hoopis mängida tahaks... Leian, et isegi jaht on sellisest loomapidamisest inimlikum.
