:format(webp)/nginx/o/2017/03/22/6479547t1h801e.jpg)
Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri eriala tudeng Jonny-Harrison Nõmmik peab lemmikloomadena viitkümmet madu, kahtkümmet tarantlit, kaht konna, viit skorpioni, seitset sisalikku ja üht kilpkonna, kelle toitmiseks kulub sadu hiiri ja tuhandeid prussakaid.
Jonny-Harrison Nõmmik (23) osutab ruumikasse Volvosse paigutud vahtplastist kastidele – ta on teinud oma arvukatest lemmikutest valiku, tõstnud nad spetsiaalsetesse transpordikastidesse, nii suurtesse kui ka väikestesse, ning Läänemaalt Arteri lugejatele näitamiseks pealinna toonud. Äsja kaitseväeteenistusest naasnud Jonny-Harrison on suurepärases füüsilises vormis – kui ei teaks, et suurim kaasavõetud madu kaalub vähemalt kümme kilo, võiks arvata, et ta tassib udusulgi. Muskel peabki kasvama, sest tiigerpüüton, kes seekord koju jäi ja alles päris väike on, kasvab juba varsti kuuemeetriseks ja kaalub oma nelikümmend kilo.
Lapsepõlv nastikupesas
Lapsena vaevas Jonny-Harrisoni araknofoobia ehk ämblikukartus.
Lõpuks keerasin voodi kummuli – madu oli voodivedrustuse vahele läinud. Pidin voodialuse riide ära lõhkuma, et teda kätte saada.
«Kui olin väikese poisina Soomes vanaema juures, oli seal üks vana auto, kuhu sisse ronisin ja mängisin, et sõidan sellega. Istunud rooli taha, ja märganud vasakul üleval nurgas suurt ristiämblikku, jooksin teise aiaotsa. Arvasin kunagi, et ämblikud hüppavad näkku ja hakkavad sind sööma,» räägib ta muiates. Seda ta ise ei mäleta, aga ema on rääkinud, et avastas poisi kunagi kevadel nastikupesas istumast.
Nüüdseks on kartus asendunud kiindumusega ja see sai tegelikult alguse tänu isale. Jonny-Harrison võis siis olla üheksa-aastane, kui ema luges ajalehekuulutust, et keegi müüb amuuri roninastikut. Isa, kes samuti juba maast madalast loodusega sina peal oli ning poisikesena rästikuid, nastikuid, vaskusse ja konni lähemalt uuris, teatas, et selle mao me nüüd endale koju toomegi. Ema kahtlustanud, et see on nali, aga koos maoga sai loomapoest soetatud terraarium ning sisustatud see kivide ja muu sobilikuga, mis selle elanikule meeldis.
Kahemeetrine roninastik on seniajani elus, ehkki viimasel ajal on ilmnenud mõned terviseprobleemid. Ja ega peremees teagi täpselt, kui eakas too madu ostes oli. Igatahes järgnes amuuri roninastikule isa soovil «maisikas». Nii kutsuvad reptiilihuvilised omakeskis maisi-roninastikuid. Nüüd on Pärnu minizoost toodud loomake juba ammu suureks kasvanud ning emaseid liigikaaslasigi viljastanud.
Kui boad toovad ilmale elusaid poegi, siis nastikud munevad. «Kaks kuud pärast paaritumist on näha, et emasloom on keskelt jämedam, ning siis panen talle niiske sambla ja mullaga munemiskarbi valmis,» räägib Jonny-Harrison. Munad asetab peremees siiski inkubaatorisse ja siis on põnev jälgida, kuidas väikesed maod kooruvad ja esimest korda kestuvad.
/nginx/o/2017/03/15/6452911t1hb267.jpg)
Kuni 150 000 dollarit
Mida suuremaks Jonny-Harrison sai, seda suuremaks paisus huvi madude, aga ka kahepaiksete vastu. Esimene loom, kelle ta gümnasistina ise ühelt roomajate messilt kaasa tõi, oli valge kuningpüüton. «Alguses tahtsin ma kõike!» tunnistab noormees, «mulle tundus, et mida rohkem, seda lahedam. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et mõni madu võiks tuua mulle ka rahalist kasu.» Siinkohal peab ta silmas nende paljunemist.
Neli korda aastas peetavad suuremad messid ongi peamised kohad, kus huvilised oma harrastusele uut hingamist otsimas käivad. Valik on suur. Kui maisi-roninastiku saab sealt kätte mõnekümne euroga, siis isegi võrreldes viie aasta tagusega on eksponentide spekter erakordselt laiaks muutunud. Isegi «odavaimast» roomajaliigist leiab hulgaliselt (värvi)variante.
Kes otsib, võib aga soetada isegi 150 000-dollarilise mao – just sellise hinnaga üritas üks huviline mõni aeg tagasi soomusteta ja üliharuldase värvuspaletiga kuningpüütonit osta, aga ikkagi ei soovinud omanik sellest loobuda. Jonny-Harrisoni valge kuningpüütoni eest küsiti kunagi paarsada eurot. Messidel vaatab noormees alati hoolega ringi, kas on kedagi, kellega mõnda oma hoolealust paaritada.
Ent peale madude vaimustub Jonny-Harrison ka teistest üsna ohtlikest loomadest. Skorpion võib ju mürgiastlaga torgates ja ämblik hammustades tähelepanematu huvilise üsna kiiresti teise ilma saata. «Nendega tegelda on tegelikult lihtsam kui madudega,» nendib ta. «Skorpion ei karga ootamatult terraariumist välja – maod on neist palju kiiremad. Kui skorpioniga pintseti abil piisavat distantsi hoida, tunnen end täitsa turvaliselt. Ämblikud on veidi kiiremad, aga nendegagi saab hästi hakkama.»
/nginx/o/2017/03/15/6452913t1h4ee8.jpg)
/nginx/o/2017/03/15/6452915t1h9b47.jpg)
Hammastega näkku
Jäägu konkreetne tegevuspaik mainimata, aga kord on Jonny-Harrison vaikselt ja ülikiiresti liikuva roomaja tõttu tõsises plindris olnud.
Nimelt soovis üks tuttav talle neli madu hoiule anda. Üks neist tundus eriti rahumeelne olevat ning Jonny-Harrison tõstis ta seetõttu vahetevahel terraariumist välja. Ühel hetkel oli boa aga voodi pealt kadunud ning algas pikk ja närvesööv otsing. Polnud teda padjapüüris, tekikotis, WC-potis, duširuumis, ripplagede all… Mitte kusagil!
«Lõpuks keerasin voodi kummuli – ta oli voodivedrustuse vahele läinud. Pidin voodialuse riide ära lõhkuma, et teda kätte saada,» meenutab ta.
Koer on paar korda madudelt salvata saanud, aga ega see ole uudishimulikku peni peatanud. Jonny-Harrisonile on aga madu hambad suisa näkku löönud.
«See oli meie esimene amuuri roninastik,» meenutab noormees. «Hakkasin terraariumi puhastama ja võtsin ta välja. Madudel võivad vahel olla imepisikesed parasiidid, mida kutsutakse täideks. Nad peituvad soomuste vahel ja imevad verd. Tuba oli hämar, uurisin nastikut lähemalt, ta vaatas mulle otsa ning pani kulmu sisse paugu ära. Tal on pisikesed hambad, ainult natuke võttis verele.»
Jonny-Harrisoni on tegelikult hammustanud teisedki maod, ning enamasti juhtub see neile toitu, näiteks elusat või surnud rotti ette andes ja kui pintsette kasutada ei viitsi. Ise kahtlustab ta, et äkki on ta oma kätt valesti liigutanud, et madu roti asemel hambad hoopis kätte sisse lööb. «Korraks on valus, ja siis laseb madu käe lahti. Kodus mul mürgimadusid, kelle salvamise pärast muretsema peaksin, ei ole.»
Ent isegi suurim skorpioniliik on Jonny-Harrisoni peal oma oskusi proovile pannud. Kui ta loomakest demonstreeris, hakkas too käe pealt maha kukkuma, ja et seda ära hoida, tegi omanik tahtmatult kiire liigutuse. Putukas reageeris sellele astlatorkega, kuid tagajärg piirdus vaid punetusega. Tarantli hammustusest on ta seni pääsenud, ehkki räägitakse, et too pidavat isegi küünest nagu sulavõist läbi hammustama.
Madudele annab peremees hiiri ja rotte, keda ise kasvatab, või hangib neid külmutatuna. Kes eeltapetud toiduga harjunud pole, saab elusat. «Mis teha, kui loodus on niimoodi ette näinud, sinna ei saa midagi parata,» kostab maoomanik leplikult. Hiirtest ja rottidest on ju kahju.
/nginx/o/2017/03/15/6452917t1hc8f1.jpg)
/nginx/o/2017/03/15/6452919t1hc5ab.jpg)
Suured sõbrad
Kui tavaliste lemmikloomade – koerte ja kasside – kohta öeldakse, et nende intellekt on kahe-kolmeaastase lapse tasemel, siis ega vist madudelt, kahepaiksetelt ja putukatelt pole küll mingit, isegi emotsionaalset tagasisidet oodata? Nad ei tunne ju peremeestki ära?
«Võivad tunda. Liigub jutt, et keegi oli suurt püütonit kasvatanud ja too oli kodus vabalt ringi liikunud. Kui mees tööle läks, pani ta alati ukse kinni, ning kui naasis, oli madu ukse kohale roomanud ja ennast talle kaela riputanud,» räägib Jonny-Harrison. Kord oli korterisse varas sisse murdnud ja madu langenud temalegi kaela, kuid mõistnud, et tegu pole peremehega, kurikaela ära kägistanud. Kehakeele järgi oskab Jonny-Harrisongi oma hoolealuste meeleolu tabada.
Oma viiekümnest maost ei müüks ta praegu kedagi – kõik nad on erilise tähendusega. «Nad lihtsalt käivad mu eluga kaasas,» sõnab reptiilisõber, «mul oleks kahju neist loobuda, mul on kogu aeg vaja nendega askeldada. Terraariumi sisustaminegi on põnev, see on mõneti nagu minu eriala – maastikukujundamine. Tegelikult on roomajad suured sõbrad, hoopis teistsugused, kui tunneme neid filmidest, mis kujutavad neid kurjana ja ainsa sooviga meid hammustada või ära süüa.»
Jah, maod on temaga sõna otseses mõttes juba aastaid kaasas olnud. Vahel palub mõni fotograaf, et saaks kauneid soomusekandjaid koos modellidega pildistada, ja siis võtab peremees nad kaasa.
Jonny-Harrison usub, et tema hoolealused on nii mõnegi inimese maokartusest terveks ravinud. Juba gümnaasiumipäevil peetud jõulupeol ootas kohaletulnuid ees keskööüllatus, kui nooruk koos kolme mao ja kõhutantsijatega publiku ette ilmus.
Kuna hoolealused võtavad Jonny-Harrisoni ajast lõviosa, jääb üksi olemiseks tihtipeale vähe aega. Neil hetkedel armastab ta sporti teha või vihmas jalutada. Ja kui maaülikoolis tudeerimine läbi saab, kavatseb noormees minna Austraaliasse herpetoloogiat (zooloogia haru, mis uurib roomajaid ja kahepaikseid – toim) õppima. «Oleksin vist esimene eestlane, kes mürgiseid loomi sinna spetsiaalselt otsima läheb,» naerab ta.
/nginx/o/2017/03/15/6452923t1h3d8e.jpg)
/nginx/o/2017/03/15/6452927t1h8691.jpg)
/nginx/o/2017/03/15/6452929t1h8c31.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)