Kass Joosepi lugu ehk kuidas arglikust laudakiisust sai mänguhimuline kodukass

FOTO: MTÜ Nurru Ometi / Facebook

Nurru Ometi jagas Facebookis toredat lugu kass Joosepist ehk Jossust, kes toodi umbes kahe aasta eest välja ühest Raplamaa laudast. 

Jossu haises lauda järele ja oksendas aeg-ajalt usse. Ta toimetati pappkarbis Tallinnasse, et kiisule oleks kergem päriskodu leida. Ei kulunud kaua aega, kui Nurru Ometi sai kirja Larissalt Rakverest, kes kirjutas, et just sellist halli värvi kiisut on ta otsinud. Peagi sõideti Tallinna ja Jossu toimetati oma uude koju. Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, kirjeldab peretütar oma lemmikut nii: 

Väike Jossu

FOTO: MTÜ Nurru Ometi / Facebook

«Joosep on tõeliselt omapärane kass. Ta on küll juba 2-aastane, aga ikka on tal igapäevased jooksutuurid selliselt, et vaibad lendavad. Joosep, lühidalt Jossu, on meie juures väga ilusti kohanenud. Mäletan, kui ta tuli, siis oli ta ainult ühe päeva diivani all, võõrastas, aga juba järgmisel hommikul mängisime temaga köögipõrandal. Sest saadik magab ta ka meie kõrval, nagu perekonnaliige ikka, aga kui kell on juba helisenud, siis kauem magada ei saa sekunditki – kohe hüppab kass voodisse ja teeb kõva häälega «mjäuu» öeldes justkui: «Ega sa ometi edasi magada ei kavatse?».

Toiduga on nii, et ta küll sööb kassile mõeldud krõbinaid, aga inimeste toit on ikkagi lemmik – kana, sink ja muna! Seetõttu naudib pererahvas kodust väljas söömist – need on ainsad hetked, mil keegi ei torgi käpaga ega nuru süüa.

Jossu armastab inimesi ja teisi loomi, ta on sõbralikkus ise. Tema parimaks sõbraks on naabrikoer Jass, kellega ühine mäng ja võidujooks ei lõpe kunagi. Joosep armastab koeral aeg-ajalt kaela ümbert kinni võtta ja koera n-ö maha murda. Hommikuti kooli ja tööle minnes saadab Joosep kodust ära ning vaatab nii kurbade silmadega otsa, et raske on minna ja jätta teda üksi, tahtes teda õudselt kaisutada. 

Aga õhtul jälle koju tulles jookseb Jossu uksele vastu ja nühib vastu jalgu ning siis juhatab ruttu kööki, et süüa saada, sest ta on ju nii kaua näljas olnud.

Muidugi kohustusi on juurde tulnud koos temaga: koristamine, söötmine, liivakasti puhastamine ja kardinate õmblemine. Ühtegi toalille meil enam pole, aga sellest pole hullu, sest meil on kass, kes neid ilusti aknalaual või kapil asendab.

Me oleme nii õnnelikud, et meil õnnestus saada just Joosepi-sugune kass oma elu värvilisemaks tegema. Me armastame teda nii väga! Ta on meie rõõmurull, ta on alati olemas ja me ei kujutaks elu enam ilma temata ette. Elu on täis ilusaid hetki ja armastust pärast seda, kui ta meie juurde kolis.»

Populaarne

Tagasi üles