Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets

Süüdlasliku näoga koer ei pruugi end üldse süüdi tunda

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kerti Kulper
Copy
Artikli foto
Foto: Caters News Agency/Scanpix

Iga koeraomanik teab süüdlaslikku pilku, mis reedab, et koer on just millegagi hakkama saanud. Võib-olla kakas kogemata põrandale, võib-olla näris kellegi sussi. Igatahes tegi ta midagi sellist, mis võib omanikku pahandada. Ent süütunne pole see, mis koera sel hetkel valdab.

Tegelikult tunneb koer hoopis hirmu. Sellisele järeldusele jõudis juba 2009. aastal koerte käitumist uurinud teadlane dr Alexandra Horowitz, kes eelmisel aastal avaldas raamatu koerte haistmismeelest. Horowitzi 2009. aasta uuring keskendus sellele, et inimesed tõlgendavad koerte emotsioone läbi oma kogemuste, kirjutab Business Insider.

Horowitzi sõnul kipuvad inimesed arvama, et koerad tunnevad samu emotsioone, mis nemad, aga see pole tingimata tõsi. Parim näide sellest on koera süüdlaslik pilk. «Kui ma näen koera, kel on selline süüdlaslik näoilme, siis ma arvan samuti, et koer tunneb end süüdi,» ütles Horowitz. 

Seda näoilmet on raske märkamata jätta: koer langetab veidi pead ja vaatab omanikku niinimetatud kutsika silmadega. Võib-olla on ka koera kõrvad peadligi, võib-olla limpsab ta keelega suud. Kõik need märgid viitavad tegelikult hoopis hirmule, ent inimesed arvavad tihtilugu, et koera valdab süütunne.

Horowitzi uuring näitas, et koeral võib küll olla süüdlaslik näoilme, aga tegelikult kardab koer seda, et omanik saab tema peale pahaseks. Teisisõnu võib öelda, et koer kardab tagajärgi. Võib-olla on omanik minevikus koeraga riielnud või lausa koera löönud ning see on koerale meelde jäänud.

Horowitz sõnas, et kuigi inimese ja koera aju on mingil määral sarnane, on seal siiski ka palju erinevusi. Ükski uuring pole veel suutnud tõestada, et koerad näiteks teeksid tulevikuks plaane või mäletaksid minevikust kindlaid episoode. Horowitz rõhutas, et ei saa kindlalt väita, et koerad ei mõtleks tulevikule või minevikule, kuid seda on äärmiselt keeruline uurida. Loomulikult talletuvad koerte mällu mälestused, aga ei saa väita, et koerad meenutavad neid või mõtlevad neile nii, nagu inimesed. 

«Nad ei talleta mälestusi sõnade abil,» nentis Horowitz. «Nad ei räägi sellest. Kas nad mõtlevad sellele, kui nad pikutavad diivanil ja ootavad omanikku koju? Me ei tea. Me tahaks teada, aga kahjuks ei tea.» Kuna meil puuduvad sel teemal teaduslikud tõestusmaterjalid, siis kipumegi ekslikult arvama, et koerad mõtlevad ja kogevad emotsioone samamoodi nagu inimesed. 

Tagasi üles