Ratsutamise ABC keset talve ehk kuidas ma esimest korda hobuse selga istusin

Foto: Tairo Lutter

Olgu-olgu, ma olen tegelikult korra varem ka hobustega kokku puutunud. Umbes siis, kui ma olin napilt üle meetri pikk ja laadaplatsil sai poni seljas kümne krooni eest tiiru teha. Nüüd olen ma kõvasti pikem kui meeter, aga ka hobused on vahepeal kasvanud.

Käisin Raplamaal Juurimaa tallis uurimas, mis suhe mul hobuste ja nende selga istumisega on. Kõigepealt sai koos ratsutamistreener Kristiina Raudnageliga teetassi taga kõik teoorias läbi räägitud, et siis hiljem lihtsam oleks. Aga nagu ikka, on teooria ja praktika kaks täiesti ise asja.

Esimese sammuna pärast teooriat tuli minna koplisse hobuse järele, et ta siis tallis sõiduks ette valmistada. Mulle anti Oskar, kena 11-aastane must loom, ja mis peamine, üsna suur teine. Nii et kui jalutusnöör oli talle keset lumist karjamaad päitsete külge pandud, tuli mul hakata hobust enda järel vedama, tundus muidu hea mõte, ainult et hobune oli minust kolm pead pikem. Ja ma tuletan meelde, et olen nüüdseks kasvult juba üsna palju üle meetri.