Lemmiklooma surm mõjub lapsele nagu lähedase kaotus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Laste jaoks võib lemmiklooma surm mõjuda laastavalt. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et lapsed suhtuvad lemmikutesse kui parimatesse sõpradesse.

Teadlased viisid läbi uuringu, milles osalenud 13-aastane poiss ütles, et kui tema kass kaks aastat tagasi suri, siis ta tundis, et «elu on läbi». Uuringu autor Joshua Russell selgitas, et lapsed kirjeldasid oma lemmikloomi kui sugulasi või häid sõpru, kellega neil oli väga tugev side, kirjutab Live Science.

Uuringus küsis Russell 6–13-aastastelt lastelt, mis tundeid tekitab neis see, kui mõni loom sureb ja kuidas nad on suhtunud lemmiklooma surma. Kuigi mõni laps ütles, et lemmiku surm valmistas talle pikka aega kurbust, oli ka üsna palju neid, kes tõdesid, et suutsid päris kiirelt lemmiklooma surmaga leppida. 

11-aastane tüdruk, kes oli kaotanud merisea, ütles, et kuigi looma surm muutis teda küll kurvaks, teadis ta, et meriseal oli olnud hea elu ja jõudis lihtsalt kätte aeg, mil ta pidi lahkuma. 

Russell uuris lähemalt seda, kuidas lapsed ja nende pered on lemmikloomade surmaga toime tulnud. Selgus, et paljud perekonnad on lemmiklooma auks korraldanud tseremooniaid ja istutanud näiteks koduaeda puu. 

Mõni laps tunnistas, et soovis leinaperioodil rohkem pere ja lähedastega koos olla, mõni jällegi ütles, et eelistas üksi olla. Üksiolemist eelistanud lapsed tahtsid lihtsalt minna oma tuppa ja olla mõnda aega kurvad, kuna see aitas neil lemmikuga hüvasti jätta. 

Üldiselt tundus, et uuringus osalenud lapsed mõistsid üsna hästi seda, kui kaua loomad elavad. Näiteks teadsid lapsed, et hamstrid ja kalad ei ela väga kaua ning et kassid ja küülikud elavad kauem. 

Uuringu tulemused näitasid, et kui laps jääb lemmikloomast ilma, peaksid vanemad laskma lapsel oma tunnetest rääkida, kui laps soovib seda teha. Russell märkis, et vanemad ei tohiks lastele sel perioodil peale käia ja kui laps soovib üksi olla, tuleks lasta tal rahus leinata. 

Tagasi üles