/nginx/o/2017/01/17/6257129t1hb69d.jpg)
Rotimürki sisse söönud pooleteistaastane leonberger Ona oli jõulude eel üsna mineku peal. Oksendas ja roojas verd, toitu suu sisse ei võtnud, sisemised verejooksud tegid looma elujõuetuks ning alles peale vereülekannet ja vastumürgi K-vitamiinide kuuri sai koer lõpuks aegamisi jalule tagasi.
Ona peremehed süüdistavad üleaedset naabrimeest, kelle kahtlane tegevus on saadud ka videolindile. Selle salvestuse ning mehe kodust leitud rotimürgi põhjal esitati talle süüdistus loomapiinamises. Naabrimees ise näeb seda kui mingit arusaamatut nõiajahti ja kinnitab, käsi südamel, et temal süüd ei ole, kirjutab Saue vallaleht Koduvald.
«Kas te teate, kuidas mõjub rotimürk? See imbub vaikselt organismi, mõjub aeglaselt ja piinarikkalt, veri muutub vedelaks ja tungib läbi veresoonte kehasse. Loom surebki tavaliselt sisemistesse verejooksudesse. Ja valudesse. Mis inimene see on, kes niimoodi teeb?» küsib Grete, kes puhkeb tragöödiast rääkides ikka veel pisaraisse, kuigi Ona on juba silmanähtavalt kosunud.
Ja pisaraid, ahastust, viha ja abitust sai Grete ning tegelikult kogu Meelespea 5 rahvas tunda terve jõulukuu. Sest just 19-aastane perepoeg helistas 4. detsembril vanematele, kes olid parasjagu naasmas Hiina reisilt ja ootasid kojulendu Kopenhaageni lennujaamas. «Poeg ütles, et Ona käitub nii imelikult. Ei tule kuudist välja, ei söö, poeg oli nii mures, et ei mallanud äragi oodata, et me paari tunni pärast koju jõuame,» meenutab Grete.
Kui Grete koos abikaasaga pärast keskööd koju jõudis, vaatas neile vastu täiesti lontis olekuga koer, üks silm paistes ja veripunane. Esimene käik hommikul oli loomakliinikusse, kus ei osatud esiti midagi arvata. Kirjutati ports tablette ja silmatilku ja pandi südamele, et kui läheb hullemaks, siis kohe kiirabisse. Ei osanud pererahvas midagi paha kahtlustada, oldi lihtsalt väga mures, aga kui järgmisel hommikul loom enam jalgu alla ei võtnudki ja verd oksendas, kiirustati kiirabisse. Kõik viitab mürgistusele, konstateeris kiirabiarst. «Mees oli samal ajal kodus, läks hoovi koera väljaheiteid vaatama ja helistas, et öelgu ma kiiresti arstile, et ongi mürk, rotimürk, kõik väljaheited olid paksult roosasid helbeid täis,» räägib Grete.
Alustati küll kohe mürgitamisvastast ravi, aga Ona muutus üha nõrgemaks, hingas vaevu juba läbi hapnikumaski, lihtsalt lamas põrandal, verd voolas ja punaste vereliblede näit aina kahanes. «Arst ütles, et on vaja vereülekanne teha, õnneks olid Eesti Leonbergerite Tõuühingu kolme koera peremehed kohe valmis doonoriks tulema, aga palju lootust meile ei antud. Arstid vist ise ka ei uskunud, et ta sellest välja tuleb. Et organism võib olla nii mürki täis, et nakatab uue vere ka. See pidi ikka hirmus kogus mürki olema,» ei suuda Grete inimeste julmust ära imestada. Perele öeldi, et hoidku nad kodus telefon sees, kurb kõne võib iga hetk tulla.
Asjale ametlik käik
Kui mürgistus loomaarsti poolt kinnitatud sai, helistati Eesti Loomakaitse Liitu, kutsuti kohale politsei ning tehti ametlik avaldus. Kaasa anti uurijatele rotimürgist läbiimbunud koerakaka ja maja valvekaamera salvestused, millelt leidis Grete oma õuduseks naabrimehe ööpimeduses nende aia ääres korduvalt sehkendamas.
Ja Gretel on põhjust skeptiline olla. Nimelt on tal sellesama naabrimehega varemgi intsidente olnud. Aasta tagasi oli juhus, kui leiti vanema koera Loora seedetraktist läbi käinud lihatükk, mis oli täis merekalapüügi konkse. Ka siis tehti politseile avaldus, aga tookord midagi uurima ei hakatud, sest asitõendeid polnud. «Siis soovitatigi meile politseist igaks juhuks üles panna kaamerad, et edaspidi sarnastele asjadele jälile saada,» tänab naine taevast, et kaamerad ka ostetud said.
Aga veel aastaid varem oli sama naabrimees tulistanud Grete abikaasat, õnneks kuulid ei tabanud. «Selle eest sai ta juba kriminaalkaristuse. Ja kui te küsite, miks ma ei läinud praegu ise naabrimehega midagi selgeks rääkima enne politsei kutsumist, siis ausalt – ma ei julge. Ma ei tea kunagi, kui ettearvamatult see inimene käituda võib,» väristab Grete heitunult õlgu.
Grete tehtud avalduse alusel alustas politsei ka uurimist. «Saue vallas Laagri alevikus Meelespea tänaval toimunud juhtumi osas alustati 8. detsembril kriminaalmenetlus karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb looma julma kohtlemist. Menetluses on esitatud kuriteokahtlustus ühele mehele,» kinnitatakse ka politseist. Looma julma kohtlemise eest süüdimõistmisel võib karistuseks määrata rahatrahvi või kuni ühe aasta pikkuse vangistuse.
Kui kaua menetlus aega võiks võtta, ei oska Grete prognoosida. Ta teab, et naabrimehe elamisest leitigi rotimürki ja nüüd on tõendid laborisse saadetud. «Iga kriminaalmenetlus on erinev. Seetõttu on ka menetluse kestuse prognoosimine keeruline ning sõltub konkreetse juhtumi keerukusest,» selgitatakse ka politseist.
Elu hirmu all
Seni on aga Grete pere elu pea peale pööratud. Naine alustab iga päeva sellega, et võtab hommikupimeduses taskulambi ja käib kõik aiaääred läbi. Alles seejärel julgeb koerad õue lasta, aga ka siis piilub iga viie minuti pärast kardina tagant hoovi, sest mingi alateadlik hirm on sees. Suured õuekoerad suletakse enda kodust äraolekul majja, samuti ei julgeta neid enam ööseks hoovi jätta. «Me leidsime isegi peale politsei käiku aia äärest veel ühe rotimürgi käntsaka,» on Grete nördinud. Kutsuti uuesti politsei, tehti uuesti avaldus.
«Mul on viieaastane väike tütar. Tema jookseb ju samuti koduaias ringi ja kui laps näeb selliseid roosasid helbeid ja need ise suhu paneb...,» ei taha Grete fataalset mõtet isegi välja öelda. Endast ta ei räägigi, aga nii pisitütre kui ka Ona vaimse seisundi pärast on tal suur mure. Kasvatajad rääkisid, et tüdruk hoiab lasteaias omaette ja tihub nutta ning Onagi käitub aralt ja pelgab võõraid. «Muidugi on laps šokis, Ona on ju tema parim sõber. Ja Ona on näitusekoer, kes saavutas just Eesti juuniorklassi tšempioni tiitli, ma ei teagi, kas saab temaga enam edasi töötada,» on naine õnnetu.
Ravikulud on olnud üle kahe ja poole tuhande euro ja ravi jätkub, sest kuigi Ona on tänaseks ilusti kodus tagasi, selgitasid arstid, et tegelikult ei saa nad prognoosida, kui tõsiseid kahjustusi on looma neerud ja maks saanud. Nii näiteks on hakanud koer tuppa pissima, sest neerud on lihtsalt nõrgad. Keegi ei tea, kuidas tema siseorganid taastuvad.
Lisaks tuli välja, et vaid paar nädalat enne Ona juhtumit oli samade haigustunnustega arstile viidud ka teiste naabrite koer. «Seal kahtlustas ka arst mürgitamist, aga olukord oli nii hull, et soovitati loom piinade lõpetamiseks magama panna. Nemad tegid ka nüüd avalduse politseisse,» on Gretel hea meel. «Ma tõesti loodan, et siin riigis kehtivad seadused ka sellistele inimestele. Mina arvan, et tegu on vaimselt väärastunud inimesega, kes vajab tõsist ravi, olgu see siis vanglas või raviasutuses. Ja mul ei ole mingit kahtlustki hinges, et see oli naabrimees. Sel korral on õnneks süüdlane videol ja ei saa olla teisiti arusaamisi,» Grete oma südames süüdlases veendunud.
Kahtlustatav: minul süüd ei ole
Naabrimees* on asjade käigust üsna heitunud. Ütleb, et teda on absoluutselt alusetult süüdistatud ja on esitanud omakorda Meelespea 5 pere vastu hagi. Ta usub, et tegemist on nagu mingi nõiajahiga.
Tema on oma seletused politseile ülekuulamise käigus andnud ja väidab kaljukindlalt, et temal süüd ei ole. Et tema lihtsalt tegi oma tavapäraseid tegevusi aias, üks nendest on külmade tulekul rottide mürgitamine. Vanahärral on aias seitse kohta, kuhu ta rotimürki puistab, üks neist on tõesti tema kuuritaguse ja naabri aia kitsukeses vahes. Seega leidub tema kuuris ka loomulikult vastavat ainet. Politsei on selle asitõendina kaasa võtnud, nüüd tuleb laboris selgeks teha, kas koera eluohtlikusse seisundisse viinud ja tema majapidamisest leitud mürk on sama.
Ja kuna on pime aeg ja mees kardab, et naabri koerad võivad aiale hüpates teda ehmatada, siis käibki ta õhtusel ajal taskulambiga ringi ning võtab igaks juhuks leiba kaasa, et sellega vajadusel loomad maha rahustada.
Mees on kuulnud lugu, kuidas Nõmmel olla ka üks koer mürgitatud, aga ilmsesti sel põhjusel, et taheti looma vaigistada ja vargile minna. Ta pakub, et äkki oli ka selle juhtumi puhul sama teema, sest tema on oma krundil küll kahtlasi võõraid jalajälgi näinud. Et äkki olid suvalised pätid? Või sai naabrite koer hoopis mürgitatud roti hambusse. Sest kui rott on mürki söönud, siis ta kohe veel maha ei sure, võib vabalt veel mingi aeg ringi liikuda.
Ta kinnitab, et naabripere ei tulnud temaga koera õnnetusest rääkimagi, tema sai asjast teada alles siis, kui loomakaitsja Valner ukse taga koputas. Ta möönab, et aastate jooksul on naabritega ikka ütlemist olnud, aga näiteks siis, kui üleaedsetel oli vaja maamõõdistusi teha, pöörduti küll tema poole ja suheldi normaalselt. Tema ei näe küll, et mingeid erilisi pingeid oleks olnud. Ka teise üleaedsega, kus samuti koer mürgistuse sai ja kahjuks piinade lõpetamiseks ka magama pandi, ütleb mees end sõbralikes suhetes olevat. Et kust nüüd selline arvamus, et tema see paha inimene on?
Oma advokaadi kaudu on mees esitanud ka vastuhagi, milles süüdistatakse teist poolt laimamises ja ebaseaduslikus jälitustegevuses. «Te võite käe südamele panna ja öelda, et Teil süüd ei ole?» «Ei ole»
*Kahtlustatava nime enne süüdi mõistmist avalikustada ei tohi.
Loomakaitsja Heiki Valner: mul ei ole kahtluse varju ka selle osas, kes on süüdi
Eesti Loomakaitse Liidu juhatuse esimees Heiki Valner ütleb, et loomade mürgitamisjuhtumeid jõuab liiduni palju, ilmselt rohkem kui politseissegi, aga enamasti jääb asi tõendusmaterjali puudumise taha.
«Mullu 11 kuuga registreeriti poolsada looma julma kohtlemise juhtumit. Üle-eelmisel aastal 44 ning veel aasta enne seda 18. Pea pool juhtumitest toimub Tallinnas ja Harjumaal. Politsei ei saa mingil moel aktsepteerida, et loomadele liiga tehakse. Kuid meil on hea meel, et aasta-aastalt antakse aina rohkem juhtumitest teada. Kui meieni see info ei jõua, siis pole võimalik ka süüdlasi karistada. Loomi tuleb kaitsta ja nende eest hea seista. Politsei uurib kõiki loomi puudutavaid süütegusid. Nagu ükski inimene, ei pea ka ükski koduloom kannatama,» lubab Lääne-Harju politseijaoskonna piirkonnavanem Mart Meriküll.
Aastatepikkuse kogemusega loomakaitsja Valner on teist meelt. Tema hinnangul ei ole väärkoheldud loomad politsei jaoks prioriteet ega saa seda kunagi olema. Ta neab Eesti loomakaitseseaduse absurdsust (see eeldab, et väärkoheldud looma kohta saab avalduse esitada ainult kahjukannataja, aga kui piinajaks on omanik, olles samal ajal ka kahjukannataja, siis ei jõuagi enamik juhtumeid menetlusse, kuna kõrvalseisja avaldus ei loe) ja asjaolu, et loomakaitse liidul endal ei ole mingeid õigusi. «Ainukene meie võimalus on asjad avalikkuse ette tuua – avalik hukkamõist,» põhjendab Valner, miks ta oma ligi nelja tuhande jälgijaga Facebooki kontol ka Ona loo avalikuks tegi ja kavatseb sel edaspidigi pilku peal hoida.
«Ühed vastikumad jätised siin maamuna peal on loomavihkajad, kes pimeduse varjus teie koduaeda mürgi, žiletiterade, lõhutud klaasi või naeltega segatud lihapalle sokutavad, aga hommiku saabudes laialt naeratades terekäe ulatavad. See Meelespea tänava loomapiinaja on samasugune – siira näoga rääkis mulle sellest, kuidas tema loomi armastab ja elus midagi sellist ei teeks,» väljendab Valner oma vastikust.
Mees saab aru küll, et enne ei saa kedagi süüdi mõista, kui kohus ei ole otsust teinud, aga: «Selles loos on konkreetsed faktid – ümberkaudsed koerad surevad või haigestuvad, mehe kodust leitakse sama mürki, on olemas turvakaamera video ja mis kohus selle kohta ütleb, mind ei huvita. Momendil mul ei ole kahtlust ka, kes on süüdi. Inimesed peavad teadma, milline piinaja elab nende naabruses. Ma olen ennegi avalikustanud ja teen seda ka edaspidi, et need lood ja nimed saaksid kõigile teatavaks, sest kogemus ütleb, et kel vähegi suurem rahakott, lahkub kohtust ausa mehena,» on mees resoluutne.