Kadi-Liis Säre: lapsevanemad, õpetage lapsi loomadega õigesti käituma

FOTO: SCANPIX

Koerte juuksur Kadi-Liis Säre, kes puutub igapäevaselt koertega kokku, kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et vanemad võiksid oma lastele rohkem selgitada, kuidas koeraga ringi käia. Kui koer peaks last hammustama, siis ei tasu kohe looma süüdistada, sest ükski koer ei hammusta päris ilma põhjuseta.

Armsad lapsevanemad, see mõte on eelkõige teile! Ma südamest palun – õpetage oma lapsi, mis on korrektne käitumine koera suhtes. Me küll mõtleme, et see on elementaarne, et koer aktsepteerib last ning nii armas on vaadata, kuidas koer laseb lapsel seljas aeleda, saba värvipintslina kasutada, seljas ratsutada, kõvasti kallistada ning ninale musi anda, tõesti, nii armas on! Aga palun mõistke – see ei ole normaalne.

Kui palju on juhtumeid, kus koer hammsutab last ning 99 protsendil juhtudel on «paha koer» see, kes saab karistada, halvimal juhul pannakse koer isegi magama. Aga tõde on see, et kuni hammustamiseni on koer andnud märku sajal erineval viisil, et talle ei meeldi see, mis temaga tehakse. Inimene aga kahjuks väga tihti ei mõista neid märke või tõlgendab valesti. On ka juhtumeid, kus koeral on mõni kehaosa väga valus ning laps teeb pahaaimamatult talle haiget ning see tekitab koeras nii tugeva valuaistingu, et tema esimene reaktsioon on hammustamine.

Näide elust enesest – laps kallistas oma pere kuldset retriiverit ning sai näkku pureda. Koer pandi magama, aga lahkamise käigus selgus, et koeral oli väga tugev kõrvapõletik. Kel endal kõrvapõletik on olnud, kindlasti teab, KUI valus see võib olla (ja siis kujuta ette et keegi näiteks lööb või pigistab haiget kõrva).

Veel üks näide elust enesest – laps kallistas oma pere koera, samuti kuldset retriiverit, ning sai samuti näkku pureda. Ka see koer pandi magama ning lahkamisel selgus, et koeral oli kõrvakanalis pliiats.

Mida tegid koerad antud olukordades valesti? Mitte midagi.

Mida saab üks koer veel teha, kui öelda oma keeles, anda märku kogu oma kehaga (huulte limpsimine, pea ära keeramine, haigutamine, eemale tõmbumine, hammaste näitamine, urisemine, ning kui lõpuks enam mitte mistki ei aita, siis hammustamine)? Mida muud saab ta teha, kui tema peremees, kellelt ta peaks saama abi, tuge ja kaitset, talle seda ei paku, vaid laseb oma järglasel teda kiusata?

Urin on kõige viimane hoiatus enne hammustust. Urin tähendab: «Ma palun, lõpeta see, mida sa teed, mul on juba väga halb!» Kui laps mängib koeraga ja sa kuuled urinat, siis reageeri sellele! Ära karista koera, vaid vii laps minema ning lase koeral rahulikult olla, ta ei pea taluma mängu/kontakti, mida ta ei soovi. Loomulikult on ka olukorda, kus urin ei ole õigustatud, aga ma pean silmas eelkõige selliseid situatsioone, kus laps teeb koerale midagi sellist, mis tegelikult ei ole aktsepteeritav.

Ehk siis – kui koer näeb, et mitte keegi teda ei kuula ning tema kehakeelest aru ei saa ning hoiatava urisemise eest saab veel tagatipuks karistada ka, siis edaspidi jätab ta kõik muud etapid vahele ja hammustab kohe, hoiatamata. Sest ta teab, et see töötab. Aga siis on ta «paha koer» ja halvad asjad alles hakkavad temaga juhtuma...

Enne, kui süüdistate hammustavat koera, küsige kahte väga olulist asja – kas tema tervisega on kõik ikka korras? Mis tegelikult juhtus?

Et vältida võimalikke ohuolukordi:

- ole alati ise juures kui laps ja koer mängivad;

- ära lase lapsel koera sikutada, näpistada, torkida, õrritada, tema otsas trampida, lüüa jne;

- ära lase lapsel koera häirida söömise juures, samuti kui koer on saanud eriti kõrge väärtusega mänguasja või närimismaiuse;

- jälgi koera kehakeelt – kas ta tõmbub eemale, kas ta limpsib keelt ja pöörab pilgu mujale, kas ta haigutab korduvalt, lõõtsutab, kas ta läheb eemale... kui jah, oleks aeg mäng lõpetada ning lasta tal rahulikult olla.

Kindlasti tuleks hoida ka koera tervislikul seisundil silma peal ja jälgida:

- kas koer sööb normaalselt (kui ei, vaata suhu, kas igemed ja hambad on korras. Kui koer pole juba kolm päeva normaalselt söönud ning on loid, oleks viimane aeg ta arstile viia);

- kas ta raputab pead või kratsib kõrvu (vaata kõrva, kas need punetavad või tuleb sealt paha lõhna, kleepuvat nõret);

- kas ta liigub normaalselt (kui ei, siis jälgi, kas ta lonkab, on kange, hoiab mõnda kehaosa rohkem kui teist);

- kas ta on rõõmus ja mänguline;

- kas tema kaka on korras ning kõht käib korralikult läbi (see on oluline näitaja).

Kui ikka tervis korras ei ole – vii koer arstile ning lase tal puhata, kuni tema enesetunne on jälle hea.

Lapsed ja koerad on suured sõbrad ning nende mängud on toredad, aga seda ainult siis, kui mäng on koera austav.