Lugeja kirjutab: juhuslikult perre sattunud kass võitis kõigi südamed

FOTO: Erakogu

Lugejamängust võtab osa Marianne, kes kirjutas meile kassist nimega Ossu, kelle lugu algas õnnetult, kuid praeguseks on tegemist üsna õnneliku kiisuga. 

Paar aastat tagasi rääkis mulle tuttav ühest õnnetust tõukassist, kelle omanik väidetavalt ei saavat kassi enam pidada, sest tema vastsündinud lapsed olevat allergilised. Kassi jaoks polnud ka enam aega ja soovi. Kass anti järgmisele inimesele, kes oli vana ega saanud kassiga absoluutselt hakkama. Tegu oli puhast tõugu Pärsia kassiga ja suureks probleemiks sai ilmselt see, et kassi tuli kammida ja kass ajas karvu. 

Kassile hakati uuesti kodu otsima, muidu oleks tulnud kiisu magama panna. Paar kuud hiljem polnud ikka sellele kiisule kodu leitud ja tuttav rääkis mulle taas kord sellest kassist. Olin just oma vanematekodust välja kolimas ja mõtlesin, et kass ei teeks lemmikuna suurt tüli. Pealegi olin ammu unistanud Pärsia kassist, kel oleks hele karv. 

Aga enne, kui saime noormehega oma pessa kolida, pidin kaks kuud veel vanemate juures elama. See muutis mind närviliseks, kuna mu perekonnas polnud kombeks kasse toas pidada. Kassid elasid pigem maal ja said vabalt õues ringi liikuda. Mu tuttav tegutses aga väga kiirelt ja helistas mulle, et sõidab kassiga minu poole. Olin ähmi täis, sest mul polnud veel kassile liivakasti ega toitu, ma polnud jõudnud veel emalegi sellest rääkida. Aga peagi oli kass kohal. 

Kiisu oli väga viletsas seisus ja üsna õnnetu. Ta oli nälginud, ribid paistsid välja ja esimese toidukoguse ta lausa õgis ära. Ta oli kammimata, pusade alt oli nahk juba punaseks muutunud ja oli põletiku tekkimise oht. 

Kas pere võtab kassi omaks?

Kõigepealt tuli üle elada ema reaktsioon. Mu ema ei salli kasse, sest talle ei meeldi, et kassid hüppavad lauale, ripuvad kardinates, kraabivad kõike, kassi liivakast haiseb ja ta ajab karva. Esimesed päevad suutsin kassi maja teisel korrusel enda toas hoida nii, et vanemad ei teadnud midagi. 

Emadepäeva hommikul läksin emale häid soove viima koos kassiga. Ütlesin, et kuna lahkun peagi kodust, tõin talle kassi asemele. See oli muidugi nali ja ema ei uskunudki seda. Ta kuulas mu loo ära ja ma lubasin, et võtan kiisu endaga kaasa. Emal hakkas kassist meeletult kahju. Kui alguses ostsin kassile süüa ja liiva mina, siis peagi võttis ema selle kohustuse vabatahtlikult üle. 

FOTO: Erakogu

Meie armas uus koduloom Ossu ehk Oscar võttis kiirelt omaks nii mu ema kui ka venna. Ta nautis tähelepanu, mis talle osaks sai, ja tundis, et teda armastatakse. Olime vennaga mõlemad unistanud karvasest ja pehmest loomast, kes elaks toas ja võiks kaissu pugeda. Kahjuks polnud ema meil siiani lubanud ühtegi looma võtta. 

Oscar kosus väga kiiresti, tema pulstunud karva pügasime maha ja asemele hakkas kasvama uus karv. Ka ribid ei paistnud enam välja. Ossust sai meie pere suur lemmik, ta oli võrratu kass: teda võis kaissu võtta, kallistada, sülle võtta ja see ei häirinud teda. Ta oli täielik diivanikass. Süüa talle meeldis, mängimine teda ei huvitanud. Kass ei roninud, ei kraapinud, ei hüpanud ega rippunud kardinates. Paremat kassi andis soovida. Veidi materjale uurides sai ema aru, et Pärsia tõug ongi selline rahulik. 

Kus hakkab Ossu elama?

Lähenema hakkas mu kolimine. Ema ja vend tegid mulle kohe selgeks, et Ossu jääb koju, ta on nüüd selle maja kass. Mind šokeeris see, kui väga olid mu perekonnaliikmed hakanud Ossut armastama. Sama muutus toimus ka meie vanavanemate puhul, kes ei tulnud enam meile külla, vaid hoopis vaatama, kuidas Ossu elab. 

Ossust sai paari kuuga väga koheva ja uhke karvaga kass. Ta sai süüa nii külluslikult, et tema keha sarnanes suuruselt juba pigem koera kui kassiga. Siiani ei saa me aru, kuidas suudeti loobuda sellisest võrratust kassist nagu Ossu.

Õnneks ei pidanud ma kaua nukrutsema, sest jõuludeks kinkis mees mulle Pärsia tõugu kassipoja. Olin ülirõõmus. 

Nüüd soovivad meie peres või tutvusringkonnas paljud endale kassi. Kõik kassid pole sugugi kraapijad ja kardinates rippujad. Pigem on nad loomad, kes aitavad ravida paha tuju ja stressi ning ootavad inimesi samamoodi koju nagu koerad. 

Meie Oscar ehk Ossu on kõigi suur lemmik, samuti naudib kass ise oma vanaduspõlve  täiel rinnal ja teeb minu külaskäigul mulle alati tänuliku tervitusena üheainsa «näu». Ta silmadest peegeldub tänutunnet. Ja õnneks on meie peres tekkinud lugupidamine kasside vastu. 

Populaarne

Tagasi üles