Lugeja kirjutab: kassipreili Final on kodus mitu olulist rolli täita

Fina. Foto: Lugeja pilt

Otsustasime pikendada käimasolevat lugejamängu nädala võrra, et kõigi toredate lemmikute lood ikka meieni jõuaksid. Lugejamängust võtab osa Klaara, kes kirjutab oma kassipreilist nimega Fina.

Kassipreili Fina on aastane, suurte roheliste silmade ja veelgi suuremate kõrvadega, punaka pepu ja varbaga kolmevärviline triibik. Päris oma koju tuli Fina varjupaigast kolmekuusena. Tema omapärane nimi on samuti pärit varjupaigast – sellest sai küll tuletatud Josefina, kuid väike rüblik on igapäevaselt ikka Fina.

Kes siis on Fina?

• Fina on «hommikune äratuskell»

Täpselt 6:30 (+/- 4 min) tuleb ta voodisse ja küsib hommikusööki. Kui vastust ei järgne, otsib Fina teki alt varbad üles ja hakkab neid näksama. Kui ka see ei kanna vilja, võtab ta sihikule kardinad, lükkab kummutilt asju maha või leiab mõne uue pahanduse, mis talle kindlasti tähelepanu toob. Kui hommikusöök on kausis, võtab ta mõne suutäie ning on valmis hakkama mööda korterit ringi tuuseldama.

• Fina on «põrkepallur»

Final on palju mänguasju, alustades eelmise aasta jõulukuusest tehtud turnimispuust ja lõpetades kümnete mänguhiirtega. Aga kõige rohkem meeldivad talle väiksed värvilised põrkepallid. Fina toob mulle pallikesi iga kord, kui nendega mängida tahab, ning toob ka palli tagasi, kui ma talle seda põrgatan. Fina on mänguhoos ise nagu põrkepall, kargleb sama kõrgele, teeb õhus saltosid, püüab palli kahe käpaga õhust kinni või lööb eemale, nagu võrkpalli maailmameister.

• Fina on «sahtlimaniakk»

Fina oskab hammaste ja käpakestega avada korteris kõiki alumisi sahtleid. Tal on kombeks sahtlites uudistamas käia või sealt aardeid (kindaid, sokke, aluspesu) otsida ja need siis mööda korterit laiali tassida. Mõnikord koos külalistega koju tulles hoian hinge kinni, sest kunagi ei tea, mis vaatepilt ees ootab. Ükskord oli isegi kaktuse küljest väike okkaline pabul uksematile veeretatud. Aga selliseid krutskeid juhtub siiski harva, üldjuhul tervitab ta mind ukse juures vastas ja suure nurruga.

Foto: Lugeja pilt

• Fina on kunstiekspert

Kiisu ei jäta enne jonni, kui kõik korteris olevad maalid ja pildid seintel on üle vaadatud, nuusutatud ja käpaga katsutud. Hiljuti hakkasin ka ise kunstiga tegelema ning iga kord, kui värvid ja pintslid välja võtan, on Fina kohe jaol. Ta veeretab käpaga kinniseid värvipudeleid ning ajab avatud pudelite korke mööda põrandat taga. Ta võtab pintslid hammaste vahele ja võimalusel pistab nendega jooksu. Pintslite loputamise vesi on kõige ahvatlevam, eriti kui see värvi muudab – näen suurt vaeva, et keelata tal seda mekkimast. Ja kui kunstiteos valmis saab, nuusutab Fina seda iga nurga pealt ning annab heakskiidu või patsutab käpaga kohti, mis vajaks tema meelest veel kohendamist.

• Fina on pätiplika

Minu paarinädalase puhkusereisi ajaks reisis ka Fina Tartust Tallinnasse mu ema hoole alla. Fina on mu emaga juba ammusest ajast suur sõber, seega olid kõik osapooled nõus. Keset puhkust sain aga ootamatu kõne pättustest, millega hästikasvatatud kassipreili hakkama oli saanud...

Nimelt avastas ema töölt koju jõudes, et tema teler ei tööta. Fina on oma kodus mitmel korral teleri puldist tööle pannud ja seetõttu arvas ema, et kass on ka seekord pulti töödelnud. Ema, kes ise pole elektroonikaga suurim sõber, ei saanud ei sel ega ka järgmisel päeval telerit tööle ning kutsus ülejärgmiseks päevaks tehniku. Vahetult enne tehniku saabumist märkas ema, et kass on teleri taha hunniku mänguasju peitnud. Kuna need oleksid jalgu jäänud, läks ema neid ära korjama ning avastas teleri küljest lahti tulnud juhtme. Ta ühendas juhtme ning teler hakkas tööle!

Sellest krutskist veel ei piisanud. Öösel otsustas Fina ronida üles mööda seinavaipa, mis asus ema voodi kohal. Selle ettevõtmise juures läks aga midagi viltu, sest järgmisel hetkel prantsatas 4-kilone kass koos vaibaga magavale emale pähe ning tõmbas varbaküünega ema kõrva lõhki.

• Fina on elupäästja

Suvel käis kassipreili iga päev rõdul linnulaulu kuulamas, värsket õhku hingamas ning päikest võtmas. Seda kõike muidugi järelevalve all. Ühel hommikul ei teinud ta aga rõdul oma tavapärast tiiru, vaid jäi kivistunult rõdu nurka jõllitama. Asja uurima minnes leidsime nurgas kössitamas väikse linnupoja! Fina on alati olnud kiskja – püüdnud kinni kõik tuppa sattunud kärbsed ning murraks ka kõiki akna taga lendavaid linde, kui vaid klaasi ees poleks. Aga seekord ei rünnanud ta linnukest ning jõudsime linnupoja sülle võtta. Oletasime, et tegemist on pääsupojaga, kes naabrite rõdult meile sattunud. Linnul olid suled seljas, kuid ära lennata ta ei suutnud. Seniks, kuni otsustada, mida edasi teha, jäi linnuke pisikesse pappkarpi vooderdatud pesasse hoiule. Internetist infot otsides avastasin peagi, et tõenäoliselt on tegemist hoopis piiritajaga, kes ei ole ise suuteline maapinnalt ega ka rõdupõrandalt lendu tõusma. Viisime linnukese õue ja püüdsime visata õhku. Teisel katsel sirutas ta tiivad laiali ning tõusiski kõrgustesse. Kui aga Fina poleks teda leidnud, oleks lool võinud olla hoopis kurvem lõpp.

Lisaks kõigele eelpool mainitud tiitlitele on Fina kõige kallim sõber, kõige lõbusam mängukaaslane ning kõige armsam seltsiline, kes jagab minuga nii rõõme kui muresid, naerutab ja lohutab ning poeb kaissu nurru lööma.