Saaremaal Leedri külas elab kana nimega Erna, kes on oma elus pidanud nii mõndagi üle elama.
Kana Erna lugu: tagakiusatud heidikust enesekindlaks lemmikuks
Erna noorpõlv oli väga õnnetu, sest teised kanad kiusasid teda halastamatult. Erna sai ostetud koos teiste kanadega sel kevadel, nii et tegu oli ühe pere tibudega, selgitab perenaine. Miks nad teineteisele ei meeldinud, ei teagi, öeldakse, et vahepeal kanad valivad ühe nõrgema, keda kiusata.
Kiusamine tekitas Ernale depressiooni ja temast sai heidik. Ta ei söönud, ei munenud, õelad kaaslased kiskusid tal suled välja. Erna oli väga kurb ja juba alla andmas. Ka pererahvas oli nõutu, sest pole ju lihtne pealt vaadata, kui ühte hoolealust pidevalt kiusatakse.
Lõpuks otsustati, et midagi tuleb ette võtta ja Ernale ehitati garaaži alla privaatne pesa. Kuna asi oli nii hulluks läinud, et teiste kanade kiusu tõttu puudusid suled Erna kaelalt, seljalt ja ka tiibadelt, otsustas perenaine Ernale villase soki ümber tõmmata, et tal soe oleks. Ernale see aga väga ei meeldinud ja ta püüdis soki eest taganeda. Pool päevakest see tal kaela ümber vastu pidaski, aga õnneks on nüüdseks Ernale suled tagasi kasvanud ja sellest, et Erna ei tahtnud teistele kanadele stiilieeskujuks saada, pole suurt midagi.
Praegu on Erna suurimaks sõbraks koer. Erna pole ka oma endist kodu unustanud ja kui ta hommikuti koos koeraga valdused on üle vaadanud, käib ta ka kanala juurest läbi ja uurib, mis seal toimub. Läbi võrgu vahetatakse uudiseid ja noorpere tibudega on Erna ka ringi siblinud, nemad omavahel ei tülitse. Nendega käitub ta nagu tõeline vana kana, kes teab, kuidas maailmas asjad käivad, kuhu kõige mahlasemad ussid on end peitnud ja mis kujuga peab täpselt muna olema.
Kui teised kanad suunduvad oma kanakuuti, kuhu Ernal sissepääsu pole ja tema pesa on maja juures, teab ta täpselt, kuhupoole õhtuhämaruses oma sammud seada. Kui perenaine garaaži juurde hiljaks jääb, istub Erna koera seltsis terrassitulede valgel, jagab päevauudiseid ja ootab kannatlikult, millal õrrele saab. Kord olla Erna tulnud ka aknale koputama: «Kuulge, väljas juba pime, kaua ma pean ootama!»
Kui Erna tahab munele minna, läheb ta lähima inimese juurde ja küsib viisakalt, et teda oma pessa lastakse. Enam pole Erna depressioonis, vaid tuleb isegi sülle, et pai norida. Ta on enesekindluse tagasi saanud ja käib mööda õue ringi nagu kass.