/nginx/o/2016/12/25/6203727t1h8bcb.jpg)
/nginx/o/2016/10/13/5952167t1hadbd.jpg)
Hmmm Creative Studio loovjuhi ja disaineri Helene Vetiku koeral, nagu heal lapsel ikka, on mitu uhket nime. Helene tutvustab meile oma koera Kostjat ja räägib, kuidas nad üksteist leidsid.
Helene Vetik: mops on imeline tõug, kuid vajab omaniku pidevat kohalolu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lemmiku nimi/nimed: «Kostja ehk Konstantin Larsen Fomielens Vetik, sünninimega Larsen, mis anti Fomielensi kennelis. Võtsin Kostiku, kui olin alles 22-aastane ja olin juba mitu aastat unistanud, et sooviksin mopsi, kel oleks väärikas nimi, mitte Tupsu ega Pupsu, vaid midagi pereliikmele kohast. Lisaks on vene keeles selline luuletus nagu «Kostik Kostik mamin hvostik» ehk siis «Kostik oma emme sabarakk». Huvitav kokkusattumus oli see, et sünninimi Larsen, mis pandi Kostjale juba kennelis, oli sama nimi, mis olin kunagi lapsepõlves pannud oma esimesele koerale.»
Lemmiku vanus: «9 aastat ja 7 kuud.»
Lemmiku tõug: «Mops. Kunagi ammustel aegadel oli minu naabruskonnas Lasnamäel elaval vanapaaril kaks mopsi, vaadates neid truult ja rahulikult oma omanikke saatmas armusin sellesse tõugu igaveseks. Uurisin ja lugesin muidugi juurde nii heast kui halvast, kuid tagantjärgi võin ausalt öelda, et enne koeravõttu peab järele mõtlema tuhat korda ja otsustada tuleb peaga, mitte südamega. Mops on imeline, armastav, sõbralik tõug, kuid nende tähelepanuvajadus ja kalduvus üksildusest tekkinud depressioonile eeldab pidevat omaniku kohalolu.»
/nginx/o/2016/10/13/5952157t1hf7b3.jpg)
Kuidas lemmiklooma leidsite? «Sõitsin oma pinginaabri ülikooli lõpetamisele Riiga, kus toimus ka väga suur mopside kokkutulek/näitus. Olin eelnevalt e-kirjade kaudu suhelnud ühe kenneliga, kus olid õiges vanuses kutsikad. Pärast näitust sõitsimegi kennelisse, see oli armas vana eramaja, kus oma aias olesklesid buldogid ja mopsid. Suurel aiatoolil istus uhke kraega paksuke - Kostiku vanaisa. Kennelipidaja avas maja ukse ja sealt popsatas välja neli kutsikat, kellest üks jooksis otse minu juurde ja pole tänini lahkunud.»
Kas omanik valib lemmiklooma või vastupidi? «Kahjuks on nii palju õnnetuid lugusid halbadest omanikest, et usk igasugusesse saatusesse on minus hääbunud. Kõige parem on ikka nii, et omanik oleks sada protsenti kindel oma iseloomus, rahalistes võimalustes ja tulevikuplaanides ning alles siis laseks koeral ennast valida.»
Miks just koer? «Ma olen alati öelnud, et minu jaoks pole vahet, kas kährik, rebane, koer, kass, merisiga või mõni muu armastav elukas, oluline, et loom oleks õnnelik ja armastatud. Kuna aga mulle meeldib hirmsasti kallistada, mudida ja suhelda, siis võib öelda, et mitte lihtsalt koer, vaid just mops on minu jaoks see õige.»
Kostikul on ka oma Facebooki leht ja tema pilte võib leida Instagramist märksõnaga #kostja_pug.