Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets

Kas lemmikule võib konte anda?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kerti Kulper
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Paari nädala eest kirjutasid mitmed välismaised uudisteportaalid sellest, et Suurbritannia loomaarstid ei soovita koertele konte anda, kuna kontidest tulenevad killud võivad loomal terviseprobleeme tekitada. Eesti Väikeloomaarstide Seltsi juhatuse liige ja Tiina Toometi loomakliiniku veterinaar Ingrid Hang selgitab, kas koerale tohib konte pakkuda või mitte.

Vanasti ja osaliselt veel praegugi ollakse arvamusel, et kont (nii toorelt kui ka keedetult) on üks õige koera toit või maiuspala. Kahjuks aga näeme loomakliinikus sageli, et kondi söömine põhjustab lemmikule mitmeid vaevusi.

Kondid ei lagune maos ja soolestikus edasi. Sellisena, nagu loom need alla neelab, need soolestikus ka liiguvad. Sõltuvalt olukorrast, võivad kondid ja nende osad põhjustada erinevates seedetrakti osades (söögitorus, maos, soolestikus) ummistusi, mis kliiniliselt võivad väljenduda oksendamise (k.a veriokse), isutuse, ilavooluse, kehakaalulanguse ning valuga kõhu piirkonnas. Väga tihti lõpeb ummistuse kõrvaldamine operatsioonisaalis.

Sagedasti põhjustab kondi söömine kõhukinnisust. Roojamassid on väga tugevad ja suured ning tihtipeale ei saagi loom nende väljutamisega ise hakkama, sest roojamine on väga valulik. Probleemi lahendamiseks tuleb koerale teha klistiir üldnarkoosis.

Kondikillud ja -tükid on tihtipeale teravate servadega, eriti just linnu ja sea keedetud ja/või küpsetatud kondid. Seedetraktis liikudes võivad need söögitoru, magu ja/või soolestikku vigastada ning raskematel juhtudel läbi nende organite seina torkuda. Viimasel on tõsised tagajärjed, mis vajavad juba väga kiiret kirurgilist sekkumist.

Kindlasti on väga suur riskigrupp eakad lemmikud, kelle seedimine ning mao/soole motoorika ehk liikuvus on palju aeglasem kui noortel. Lisaks on väga suur hulk koeri, kes ei näri piisavalt, vaid lihtsalt ahmivad endale suured kondipalad sisse. Kui suur tükk jääb kinni söögitoru sellesse otsa, mis asub rinnaõõnes, vajab koer juba väga rasket ja komplitseeritud rinnaõõne avamist nõudvat operatsiooni.

Päriskondid võib alati asendada nn spetsiaalsete närimiskontidega ning naharullidega, mida on võimalik osta nii loomakliinikutest kui tavalistest toidukauplustest. Kindlasti tuleb ära märkida, et ka siin esineb oht seedesüsteemi vaevusteks, nt kui koer neelab alla liiga suure tüki, võib see samamoodi suu lakke hammaste vahele või söögitorru kinni jääda. Lisaks sisaldavad mõned tooted aineid, mida tundliku seedimisega loomad ei talu, võib tekkida kõhulahtisus ning oksendamine. Aga siiski on need spetsiaalsed tooted ohutumad, sest ei teki teravaservalisi kilde ning seeduvad seedetraktis. Siiski ei tasu ka nn spetsiaalsete närimiskontidega liialdada, hea oleks anda paar korda nädalas, mitte igapäevaselt! Koerale võib närimiseks anda ka toorest porgandit, kuid kogusega ei tasuks liialdada, kuna porgand võib põhjustada liigseid gaase.

Juhul, kui omanik ei soovi eelpoolmainitud vaevus, tuleks lihtsalt hoiduda lemmikule tooreste ja/või keedetud kontide andmisest.

Ingrid Hang, DVM, PhD, on Euroopa Väikeloomade Gastroenteroloogide Assotsiatsiooni liige.

Tagasi üles