Loomaarst selgitab, millal oleks õige aeg koera kastreerimiseks või steriliseerimiseks

Foto: SCANPIX

PetCity loomakliiniku peaarst dr Heli Säre selgitab põhjalikult, millal oleks õige hetk koera kastreerida või steriliseerida. 

Viimaste aastakümnete jooksul on emaste lemmikloomade steriliseerimine ja isaste loomade kastreerimine oluliselt kasvanud. Lemmikloomade varajane kastreerimine-steriliseerimine on aidanud vähendada hüljatud loomade arvu, kuid kodutuid ja hüljatuid loomi on varjupaikades ning tänavatel siiski väga palju. Ameerika Ühendriikides kastreeritakse-steriliseeritakse enamik lemmikuid juba enne kuuekuuseks saamist. Koera ja kassi steriliseerimise-kastreerimise kasuks räägivad paljud meditsiinilised ja teaduslikud uuringud. Ent kunagi pole kõik nii ühene ja lihtne, ka erinevaid tõenduspõhiseid arvamusi on palju.

Mis on steriliseerimise ja kastreerimise näidustused?

1. Steriliseerimine/kastreerimine hoiab ära soovimatute järglaste saamise

Liigub linnalegende, et igal emasel peaks justkui olema üks pesakond kutsikaid. Sel uskumisel pole mingit põhjendust, ei meditsiinilist ega teaduslikku alust. Kindlasti on vajalik steriliseerida pärilike haigustega loomad, et need haigused ei kanduks järglastele - pole vaja paljundada probleeme. Pärilikke haiguseid on väga palju (düsplaasia, degeneratiivne müelopaatia, reetina irdumine, dilatatiivne kardiomüopaatia, epilepsia, eksokriinne pankrease puudulikkus jne.). Kohusetundlikul loomaomanikul on vaja teada oma lemmiku geneetilist tausta ja sellest lähtuvalt otsustada. 

2. Steriliseerimine hoiab ära jooksuaja tekke ja sellega kaasnevad ebamugavused 

Jooksuajal on tupest vereeritus, mis võib määrida mööbli, vaibad ja sellega kaasneb spetsiifiline lõhn. Jooksuajal on loom segaduses, lakub (puhastab) end pidevalt, ihkab teiste loomade juurde ja ahvatleb võõraid loomi ligi – aed võib ühel hommikul olla isaseid koeri täis. Ka jalutuskäigud võivad olla raskendatud ahistama kippuvate võõraste koerte tõttu. Loom on rahutu, häälitseb, võib demostreerida seksuaalset aktiivsust.

Jooksuajal peab omanik olema ülimalt tähelepanelik oma lemmiku suhtes. Jooksuajal satub palju loomi varjupaika, sest nad on kodust «jooksu» pannud. Sedasi satutakse ka õnnetustesse, ning sel ringiuitamise ajal võib olla toimunud soovimatu paaritumine. 

3. Emase koera feromoonid ei mõjuta kastreeritud isast koera 

Isased koerad tunnevad jooksuajaga emase lõhna eritatavate feromoonide kaudu. Feromoonid levivad õhus kaugele ja see erutab isast koera. Kui isane koer on kastreeritud varajases eas, siis mõjutavad emase koera feromoonid teda oluliselt vähem  ning on lootust, et kastreeritud isane ei pane kodust plehku. Kui aga hulkumas käimine on juba kujunenud koerale toredaks harjumuseks, siis kastreerimine seda ei lõpeta. Siinkohal tuleks appi spetsiaalne treeningprogramm. 

4. Steriliseerimine vähendab hormoonidest tingitud kasvajate tekke riski

Emaka, munasarjade ja piimanäärme kasvajate tekkesagedus langeb. Piimanäärme kasvajad on väga levinud emastel koertel, harvemini isastel koertel ja kassidel. 50 protsenti emase koera piimanäärmekasvajatest on pahaloomulised, emastel kassidel aga on lausa 85 protsenti piimanäärme kasvajatest pahaloomulised. Piimanäärme kasvajate puhul on ravimeetodiks kirurgiline operatsioon ning sageli ka keemiaravi operatsiooni järgselt. Varakult piimanäärme kasvaja eemaldamise järgselt on prognoos koertel enamasti hea. Välja arvatud mõningate kasvaja tüüpide korral, ja kassidel kõikide piimanäärmekasvajate puhul. 

Piimanäärme kasvajad on sagedased emastel koertel, kes pole steriliseeritud või on steriliseeritud alles pärast teist eluaastat. Kui emane koer on steriliseeritud enne esimest jooksuaega, siis on piimanäärme kasvaja risk vaid 0,5 protsenti. Pärast esimest jooksuaega steriliseeritud emasel on piimanäärmekasvaja esinemise risk 8 protsenti ning kui steriliseeritud on veel hiljem, siis tõuseb haigestumise risk juba 26 protsendi peale. Kui kass steriliseeritakse enne esimest jooksuaega, siis väheneb piimanäärme kasvajate risk seitsmekordselt. 

5. Steriliseerimine välistab emakapõletiku tekke

Emakapõletik (püometra) on bakteriaalne haigus, see on loomale eluohtlik ja vajab kohest kirurgilist ravi. Üksikutel juhtudel on näidustatud medikamentoosne ravi, enamasti aga vajab püometra looma stabiliseerimist ja erakorralist operatsiooni. Emakapõletik tekib pea ühel neljast emasest koerast.

Operatsiooni käigus eemaldatakse kas emakas ja munasarjad. Harvadel juhtudel võib operatsiooni järgselt tekkida emaka köndi põletik: tüüpiliselt juhul, kui operatsiooni käigus on jäänud kõhuõõnde hormonaalselt aktiivset munasarjakudet.

6. Emase koera steriliseerimine hoiab ära ebatiinused

Ebatiinus on sagedane mittetiine looma konditsioon, kus hormonaalne tasakaaluhäire tekitab tiinuse sümptomid: piimanäärmete suurenemine, piimaeritus, ärevus ja käitumishäired, ainevahetuse probleemid. Ebatiinuse sümptomid tekivad nädalaid pärast jooksuaega ja võivad kesta üle kuu, ning põhjustada tõsiseid tervisehäireid. Ebatiinuse ja emakapõletiku, piimanäärme põletike ja kasvajate tekke vahel on suur seos. Koeral, kellel tekib ebatiinus üks kord, on suur tõenäosus, et tal tekib seda ka edaspidi. Oluline on koer steriliseerida enne jooksuaega või ebatiinuse tunnuste möödudes.

7. Isase lemmiku kastreerimine hoiab ära munandi kasvajate tekke, mida esineb umbes seitsmel protsendil isastest koertest 

Krüptorhiidil (munand pole langenud munandikotti) on 13 korda suurem risk munandikasvaja tekkeks. Samuti on see pärilik probleem ja krüptorhiidil pole õigustatud järglaste saamine. Peitmunandiga loom tuleb võimalikult kiiresti kastreerida, et ära hoida ohtlik kasvaja areng.

8. Kastreerimine vähendab mitmete haiguste tekkeriski

Esimese viie eluaasta jooksul tekib 80 protsendil isastest koertest eesnäärme suurenemine. Eesnäärme healoomuline suurenemine võib põhjustada urineerimisraskuseid ja seedehäireid. Samuti esineb isastel loomadel eesnäärme vähki.

Perineaalsong on sagedane kastreerimata vanemate isaste koerte haigus, ka seda riski saab maandada kastreerimisega 

Perineaalfistula – lahkliha piirkonna uurised – on väga valulik haigus ja raskesti ravitav ning ohustab just kastreerimata saksa lambakoeri, iiri settereid ja leonbergereid. Kastreerimine vähendab oluliselt selle haiguse teket.

9. Kastreerimine vähendab isase koera vajadust territooriumit märgistada

Isastel loomadel on suur vajadus territooriumi märgistamiseks, vahel vajavad looma meelest märgistamist ka siseruumid. Isase lemmiku kastreerimine varases eas võib vähendada sellist märgistamise kommet. Kuid testosterooni toodetakse lisaks munanditele ka mujal organismis, ning seetõttu ei pruugi kastreerimine muuta looma harjumuslikku käitumist. Sellise probleemi lahendamiseks on soovituslik nõu pidada koera-kassi nõustajaga ja kuulekustreeneriga.

10. Koeraomanikud loodavad, et kastreerimine leevendab koera probleemset käitumist (dominantsust, isepäisust, agressiivsust)

Hormoonide möllu lakkamine muudab üldiselt koera rahulikumaks – väheneb huvi teiste koerte vastu, soov plehku panna, märgistada territooriumit, sookaaslastega rivaalitseda. Seeläbi paraneb võime keskenduda treeningutele ja tööle paremini.

Testosterooni kõrge tase lisab koerale enesekindlust ja agressiivsust. Kui isasel koeral lõpeb hormooni tootmine, siis väheneb enamasti ka agressiivsus ning pingelistes olukordades reageerivad kastreeritud koerad tasakaalukamalt. Mõnel juhul võib aga enesekindluse vähenemisel väljenduda kõrvalmõjuna suurenenud ebakindlus ning ebakindel koer võib samuti end ohustatuna tundes leida, et parim kaitse on rünnak. Seega ühest lahendust päris pole. 

11. Kastreerimine võib vähendada seksuaalset käitumist (piinlikku jala, padja «kargamist» või teise looma ahistamist) 

Ka need käitumismaneerid võivad olla tingitud liigsest erutusest, vähesest liikumisest, tegevusetusest, koolituse vähesusest, frustratsioonist ja seda kastreerimine ei lahenda. 

12. Kastreeritud ja steriliseeritud loomal on väiksem oht nakatuda demodekoosi ehk vagellesttõppe 

On leitud, et suguhormoonidel ja sellel haigusel on seos. 

Riskid siiski jäävad

Kuigi eelnevast võib järeldada, et lemmikloomade kastreerimine ja steriliseerimine on igati näidustatud, esineb kindlasti ka vastunäidustusi ja riske. Steriliseerimise riskide statistika põhineb veterinaarias paljuski ühel uurimistööl, mille viis läbi dr Benjamin Hart ja tema meeskond Kalifornia Veterinaaria Ülikooli loomakliinikus 2003-2013 aastatel.

1. Tegemist on operatsiooniga, mis teostatakse üldanesteesias. Ka terve ja noore looma puhul eksisteerib anesteesia ja operatsiooni risk. Saame küll maksimaalselt vähendada anesteesia riski, valides konkreetsele loomale sobivad anesteesia ravimid (lähtudes tema liigist, tõust, vanusest aga ka karakterist), manustades anesteesias loomale lisahapnikku, tagades vabad hingamisteed, jälgides hingamise sagedust, süsihappegaasi kontsentratsiooni, hemoglobiini hapnikuga küllastatuse taset, südamefilmi, mõõtes vererõhku, temperatuuri jne. Aga statistika järgi on terve looma anesteesia risk endiselt olemas: tervel koeral on anesteesia risk 0,05 protsenti, kassil 0,11 protsenti. 

2. Operatsiooniriske saab minimeerida järgmiselt: tagades operatsioonitoa steriilsuse, kasutades operatsiooni läbiviimisel parimat meetodit, kasutades kaasaegseid vahendid ja muidugi head kirurgi ning oskuslikku personali. Kõikide operatsioonidega kaasnevad teatud riskid. Neist peamised on verevalumi, põletiku ja armkoe moodustumise, songa tekkimise ohud. Lisaks mõjutavad komplikatsioonide teket organismi individuaalne reaktsioon. Professionaalse meeskonnaga ja kõrgetele standarditele vastavas loomakliinikus esineb steriliseerimis- ja kastreerimislõikuste komplikatsioone siiski väga harva, aga siiski tekib tõsiseid komplikatsioone statistika andmetel 5 protsendil kordadest.

3. Looma iseloom ei muutu pärast operatsiooni, kui operatsioon on läbi viidud korrektselt ja loom on saanud operatsioonijärgselt valuvaigisteid. Ravimata valul on palju kahjulikke tagajärgi. Valul on suur potentsiaal tõsiselt ohustada patsientide heaolu. Teadustöödega on leitud, et ebapiisavalt ravitud äge valu põhjustab operatsioonijärgselt pikenenud taastumist, suurendab operatsioonijärgsete tüsistuste tekkimise ohtu ja on suur riskifaktor kroonilise valu kujunemisel. Valu teeb aga tigedaks – ja võib-olla on see üks põhjus, miks Eesti koerad-kassid teinekord nii tigedad on. Kastreerimine pole lihtsalt väike operatsioon, täielikult eemaldatakse ju kaks organit (munandid), steriliseerimise korral avatakse kõhuõõs. Mõlemad on tõsised operatsioonid ning sellele järgneva valu ravimata jätmine ohustab tõsiselt looma tervist ja käitumist.

4. Pärast steriliseerimist on koeral kahekordselt suurem risk ülekaalulisusele, sest muutub hormonaalne tase ning ainevahetuse kiirus. Lemmik vajab väiksemat energiakogust kui enne operatsiooni, aga kui seda ei arvestata, tekib tal ülekaal. Ülekaal omakorda põhjustab liigeste haigusi, südame- ja veresoonkonnahaigusi, kõhunäärmehaigusi, suhkruhaigust. Seega – vähenenud energiavajadust tuleb arvestada ning kohandada menüü ja kogused vastavaks. Ja rohkem liikuda!

5. Liiga varajane kastreerimine ja steriliseerimine põhjustab luude-liigestehaigusi edaspidises elus. Östrogeen ja testosteroon on kaks olulist stiimulit, mis vastutavad luude füüsise sulgumise eest. On leitud, et nende hormoonide produktsiooni vähendamine enne luude füüsise sulgumist tekitab probleeme. Loomadel, kes on opereeritud enne 5,5-kuuseks saamist, tekib rohkem sidemete ja kõõluste vigastusi. On see siis otseselt seotud hormonaalse muutuse või steriliseerimisjärgse ülekaalulisusega, pole päris selge.  

6. Steriliseeritud koeral on suurem risk haigestuda kasvajatesse. Jah, üksikutes uurimustöödes on leitud, et mõningate kasvajate esinemine on sagedasem opereeritud loomadel. Mitmes teadusartiklis on näiteks juttu kastreeritud-steriliseeritud koerte põrna ja veresoonkonna kasvajatesse haigestumise sagedusest. Ühes uurimistöös on leitud, et luukasvajaid esineb kaks korda rohkem steriliseeritud ja kastreeritud loomadel. Vislade puhul on leitud, et just steriliseerimise järgselt esineb rohkem kasvajaid.

Kindlasti on hormoonidel oma koht organismis ja päris 100 protsenti pole meditsiinis veel aru saadud, kui oluline see on. Just varajases eas, alla kuuekuuste loomade opereerimist on seostatud hormoonide puudusest tekkivate haigustega. Seega soovitan teha operatsiooni pärast kuuekuuseks saamist, võimalusel enne esimest jooksuaega.

7. On leitud, et emasel koeral on suurenenud oht uriinipidamatuse tekkeks pärast steriliseerimist. Seda nimetatakse ka östrogeeni langusest tingitud uriinipidamatuseks. Risk on eriti suur enne kolmandat elukuud steriliseeritud koertel. 

Siiski on see oht otseselt seotud operatsiooni meetodi ja tehnikaga: varem eemaldati operatsiooni käigus munasarjad ja emakas, ja siis leiti, et 20 protsendil koertest tekib uriinipidamatus. Uus standard on eemaldada vaid munasarjad, sest selline operatsioon on vähem invasiivne ning kõrvaldab ka uriinipidamatuse riski pärast operatsiooni. Samas aga ei põhjusta muid riske: hormoonide teke on vähenenud ja emaka põletike ohtu pole. 

8. Pärast steriliseerimist ja kastreerimist on loomal kolmekordne risk kilpnäärme alatalitlusele. Reproduktiivhormoonide vähenemine põhjustab endokriinsüsteemi alatalitlust. Hüpotüreoosi raviks määratakse loomale igapäevane asendusteraapia kogu eluks. 

9. Steriilsel loomal on vananedes suurem oht kognitiivsete häirete tekkeks, nn dementsus on eakatel opereeritud  lemmikutel sagedane. 

10. Steriliseerimise tulemusena on mõnedel tõugudel (spanjelid, setterid) täheldatud karvastruktuuri muutumist.

11. Kui tegemist on tõukoeraga, tuleb arvestada, et kastreeritud koertega ei saa osaleda ametlikel näitustel.

Kas siis tuleks oma lemmik lasta opereerida? Ühtset vastust pole. Otsus on paljuski individuaalne, sõltudes konkreetsest loomast, tema liigist, tõust ja karakterist ning perekonna soovist. Tuleb pidada nõu loomaarstiga ja veenduda, et operatsiooni viib läbi oskuslik kirurg maksimaalselt ohutus keskkonnas ning lemmiklooma jaoks õigel ajahetkel.