Päevatoimetaja:
Maarja-Liis Orgmets

Tõhkude lummuses

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Verni Leivak, Eero Vabamägi
Copy
Foto: Eero Vabamägi

Kuigi tõhk ehk tuhkur magab ööpäevas 20 tundi, jõuab ta ülejäänud ajaga palju (pahandusi) teha. Eesti esimesi kodutuhkru pidajaid Karin Telling ei kujuta aga nende vorstjate loomakesteta elu ette.

Karin Telling tuleb oma Põhja-Tallinna kortermajast välja, kaasas puur, mille võre vahelt ajavad uudishimulikke ninasid välja kaks pisikeste rõõmsate silmadega pika keha ja lühikeste jalgadega looma, justkui oleksid neil naerunäod ees. Kuna nende passinimed on suhteliselt keerulised, nimetame üht – nagu tema perenainegi hüüdnimena kasutab – Paksuks, väiksemat, valge karva ja punaste silmadega aga Valgeks. Paks on julgem, jookseb kohe pärast puuriukse avamist ümbruskonda uurima, nii et perenaine peab talle aeg-ajalt järele tormama, Valge eelistab jääda turvalisse puuri.

Esimese tuhkru soetas Karin Telling kaheksa aastat tagasi – toona võis kodutuhkru pidajaid Eestis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Täna on Eesti Tuhkrute Liidu Facebooki lehel 500 «meeldimist», aga ega keegi täpselt tea, kui palju meil kodutuhkruid tegelikult on. Võib-olla saja isendi kanti.

Tagasi üles