Loomasõbra muljed Soome varjupaigast: kui läksime lambaid vaatama, tulid lehmad kaasa

Loomasõber Anni Pirso külastas nädalavahetusel Soomes asuvat Tuulispää loomade varjupaika, kus sai endale toreda sõbra, kelle eest hoolitseda.

Tuulispää loomade varjupaigas elavad liha- ja piimatööstusest päästetud loomad, keda on kokku umbes 50, sealhulgas sead, lehmad, kitsed, kanad, pardid, jänesed, rebased ja teised. «See on hämmastav, kui igavaks ja üksluiseks meedia teeb farmiloomad, ilmselt selleks, et siis inimestel poleks nii halb neid süüa. Tegelikult on nad nii elavad ja armsad loomad, igaühel oli oma iseloom. Mõni, kes natuke kartis ja teine, kes oli nii usaldav. Lehmad lausa jooksid inimese poole, et saaks nuusutada ja pai norida. Lambad panid pea sülle, kui neid natukenegi paitada. Tõeliselt vapustav elamus,» rõõmustab Pirso.

Varjupaik elab annetustest ning külastuse eest raha ei soovita. Selle asemel on oodatud hoopis porgandid, melonid, kruvid, taskulambid ja muu, mis kulub ära nii loomadele kui varjupaiga pidamisele.

Lisaks sellele, et Tuulispää varjupaigas saab tänuväärset vabatahtliku tööd teha, võib hakata mõnele loomale ristivanemaks. Seda tegi ka Pirso. «Saad valida ühe (või mitu) looma, keda sa soovid iga kuu toetada. Minimaalne toetussumma on kaheksa eurot. Mina hakkasin pull Nunnu ristivanemaks,» jagab Pirso.

«Kui Tuulispääle jõudsime, lasti meid lehmade alale sisse, et saaksime nendega tutvuda. Alguses hoidis Nunnu end pisut eemale, kuid lõpuks tuli mulle külje alla – ta palus pai. Nii ma siis paitasin teda seal, kuni tal tuli uus idee pähe ja ta läks hoopis lambaid vaatama. Ta oli kohutavalt armas ja rahulik loom. Nad kõik olid väga toredad ja sõbralikud, kuid miski temast puges mulle hinge. Nunnu sündis 2013. aastal väikses kodufarmis, kus ta sai esimese pool eluaastat veeta koos oma emaga. Lehmad peavad saama igal aastal vasika selleks, et nad piima annaks. Tavaliselt võetakse vasikad emalt kohe pärast sündi ära selleks, et kõik vasikale mõeldud piim saaks inimestele müüdud. Pullvasikad tapetakse niipea, kui nende kaal on piisav liha tootmise jaoks. Kuna pullivasikad ei tooda piima, ei nähta ka nende elul mingit mõtet. Õnneks nähti Nunnus rohkem väärtust ja ta pakuti Tuulispää varjupaika. Nunnu hüüdis vahetpidamata oma ema järele nädal aega järjest ning alistus siis vähehaaval oma saatusele. Olukord läks märgatavalt kergemaks, kui mõne kuu pärast kolis Tuulispääle lehm Jennifer. Nunnu kiindus Jenniferisse kohe,» kirjeldab Pirso oma uut lemmikut, lisades, et Nunnu on iseloomult rahulik, aga tahtejõuline. «Ta õpib maiustuste abil kiiresti uusi asju. Tal on suured nukrad silmad ja kogu tema olemus toob meelde Karupoeg Puhhi sõber eesel Iiahi.»

Anni Pirso ja Nunnu. Foto: Anni Pirso

«Kui läksime lambaid vaatama, tulid lehmad meiega kaasa. Kui läksime sigu vaatama, läksid enne uksest sisse kitsed. Kui jäneseid läksime vaatama, siis läksid ees pardid. Nad on sama uudishimulikud kui kassid ja koerad, kuid millegipärast on inimene otsustanud kohelda neid väga teisiti kui oma kasse ja koeri,» märgib Pirso.