Loomaõiguslased: mida karusloomafarmerid petitsioonis ei maininud?

Mink Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Juuli viimasel nädalal andsid Karusloomakasvatajate Aretusühingu juhatuse liikmed Aado Oherd ja Leander Pragi riigikogu maaelukomisjonile üle petitsiooni, milles nõutakse karusloomakasvatuse keelustamise protsessi lõpetamist.

«Loomaõiguslaste eesmärk pole tekitada majanduslikke kahjusid ettevõtlusele, ühiskonnale või kodanikele, vaid läbi karusloomakasvanduste keelustamise vältida ebavajalikke kannatusi loomadele.» Keskkonnaeetik Mattias Turovski sõnad kõlavad praegu, kirjapanemisest aasta hiljem toimuvat vaadates kainestavalt. 25. juulil andsid karusloomakasvatajad riigikogu liikmetele üle petitsiooni, mille eesmärk on takistada sel sügisel taas vaatluse alla võetava karusloomafarmide keelustamise seaduseelnõu vastuvõtmist. Petitsioonile andsid oma allkirja 54 põllumajandusettevõtet, seltsi ja ühingut. Petitsiooni sisu lugedes ei tundugi see arv nõnda imekspandav, kui võiks arvata: kui tekst algab üleskutsega «peatada maaelu hävitamine,» siis on arusaadav, et puudutatuna tunnevad end paljud, kelle elatus maaelu heast käekäigust sõltub.

Kes tahab hävitada maaelu?

Kuid kas on õiglane süüdistada maaelu hävitamises ühe marginaalse ja sisuliselt ebavajaliku tööstusharu keelustamist, mis tekitab hoomamatuid kannatusi vabasse loodusesse kuuluvatele loomadele? Kas karusloomakasvatajate retoorika ei kasuta ära põllumajanduse hetkelist kehva seisu, et pöörata see oma aja ära elanud luksusesemeid tootva ettevõtlusharu kaitseks? Demagoogilisi hüüdlauseid kasutades saavad nad vastamata jätta põhiküsimusele: kuidas on õigustatud metsloomade tööstuslik paljundamine ja tapmine elitaarse ja ebavajaliku kauba tootmiseks? Loomade õiguste eest seisjate eesmärk ei ole muu kui loomadele ebavajalike kannatuste legitimeerimise lõpetamine. Meie nägemuse taga ei ole maaelukauge linnalapse utoopia, vaid kaastunne ja terve mõistus. Oma väidetes tugineme teaduslikele leidudele ja oma võitlustes inimeste toetusele.

150 aastaga uueks liigiks?

Karusloomafarmerid väidavad, et farmides peetakse kodustatud loomi. Need loomad ei ole 150 aastat väldanud paljundamise tulemusel muutunud uueks liigiks. Aretamise tulemusel on parandatud karusloomade naha kvaliteeti ja pesakonna suurust. Bioloogiliselt pole vahet puuris elaval rebasel ja metsa all vabalt jooksval rebasel: need loomad pole kodustatud, vaid taltsutatud.

Müüt keskkonnasõbralikkusest

Petitsioonis on väidetud, et karusloomadest saadav toodang on madalate keskkonnamõjudega. Maailmapanga hinnangul on karusnahkade tootmine ja töötlemine üks maailma viiest kõige tugevamat raskemetallide reostust tekitavast tööstusest.

Aeg-ajalt suudavad mõned farmist põgenenud loomad metsas ellu jääda. Karusloomafarmidest põgenenud Ameerika naaritsad on Eestis võõrliik, kes on praktiliselt välja tõrjunud Eesti looduse põlisasuka Euroopa naaritsa. Karjaküla ümbruses, kus asub Eesti suurim karusloomakasvandus, on kohalikud jäädvustanud pildile näiteks hõberebaseid, keda looduslikult meie metsades ei leia.

Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Soomes, kus karusnahatööstuse keskkonnamõjusid on uuritud, leiti, et igal aastal eraldub sealsete loomade väljaheidetest keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit. Karusnahk ei ole loodussõbralik materjal, vaid tööstuslikult toodetav ebavajalik luksusrõivas. Pole võimalik järjekindlalt eitada teaduslikke uuringutulemusi karusnahatööstuse kahjulikkuse ja metsikute loomade vajaduste osas, nagu tööstusel praeguseni tavaks on olnud.

Ainus lahendus on keelustada

Läinud aasta novembris esitasid teadlased Euroopa Komisjoni loomade heaolu ja kaitse teaduskomitees raportit, milles koondatud teadusuuringute põhjal rikuvad loomade heaolu rängalt ka kõige kõrgemate heaolunõuetega karusloomafarmid ja mille kohaselt on farmide täielik keelustamine ainus viis sealsete loomade olukorda parandada. Nii sellest kui Euroopa Nõukogu soovitusest võib välja lugeda, et piiratud kodustamisprotsess, mille karusloomad on läbi teinud, ei ole muutnud nende põhilisi käitumuslikke vajadusi.

Keelustamise eelnõu jõustumisel oleks töösturitel farmide sulgemiseks aega 10 aastat. Karusloomakasvatusega teenib praegu Eestis leiba umbes 100 inimest, kes selle ajaga suudaksid endale leida uue elatusallika ja selle tarbeks vajadusel ka ümber õppida. Petitsioonis on mainitud ära ka Soome karusloomafarmides töötavad eestlased, kes „oma armastatud erialal meelsamini kodumaal tegutseksid“. Eesti inimesed on Soome karusloomafarmidesse tööle sattunud tänu neid sinna vahendavale värbamisteenusele. Vaevalt, et selline psühholoogiliselt ränk töö nagu metsikute loomade puuris hoidmine, sundviljastamine, tapmine ja nülgimine kellegi armastatud eriala on.

Kuhu edasi?

Väide nagu koliks karusnahatööstus keelu rakendamise puhul edasi naaberriikidesse jätab tähelepanuta varasemad loomade kaitsega seotud seadusemuudatused Euroopa Liidus. Näiteks keelati Euroopa Komisjoni tasandil alates 2013. aastast koos kosmeetikatoodete loomkatsetega ka loomade peal testitud kosmeetikatoodete müümine. Hetkel on Euroopa suurim karusnahatootja maailmas, kuid juba on karusloomafarmid keelustanud Inglismaa, Põhja-Iirimaa, Austria, Horvaatia, Holland, Sloveenia ja Bulgaaria. Osaliselt on karusloomafarmid keelustatud Taanis, Šveitsis, Rootsis ja Itaalias. Keelustamise nimel jätkavad loomakaitseorganisatsioonid tööd ka teistes riikides, kus see praegu lubatud on.

Üle Euroopa on läbi viidud rida arvamusküsitlusi, mis näitavat tugevat vastuseisu karusloomakasvatusele. Belgias ja Saksamaal on karusloomakasvatuste vastu 86% elanikkonnast ja rootslastest pooldab keelustamist 78%. Ka Itaalias vastas 91% küsitletutest, et nad ei poolda karusloomakasvatust. TNS Emori läbiviidud uuringu kohaselt ei poolda karusloomakasvandusi 58% eestimaalastest. Lisaks on 10 000 eestimaalast andnud oma allkirja karusloomakasvatuse keelustamise poolt. Loodame, et maaelukomisjon lähtub selles küsimuses vastutustunde ja eetika põhimõtetest ega allu karusnahatööstuse survele, ning annab oma panuse, et viia Eesti seadusandlus kooskõlla ühiskonna väärtushinnangutega.