/nginx/o/2016/08/04/5684267t1hede1.jpg)
2008. aastal andis oma allkirja loomade kaitsmisega tegeleva ametkonna ja selle valdkonna probleemide lahendamise poolt 51 013 inimest. Poliitikud jätsid selle tähelepanuta ja Eestimaa Loomakaitse Liidu hinnangul läheb olukord aasta-aastalt halvemaks.
Liidu hinnangul on loomakaitse valdkonnas ametnike töö puudulikkus tingitud asjaolust, et veterinaar- ja toiduameti tegevusvaldkond on liiga lai ning ametnikke selle ala jaoks lihtsalt ei jätku.
«Ühest küljest tuleb tegeleda toiduohutusega ning kontrollida loomi ja nende pidamist toiduohutuse seisukohalt, samuti tegeleda põllumajandusloomade aretuse järelevalvega, loomataudide, sööda- ja toidukontrolliga, turukorralduse järelevalvega, alkoholiregistriga, kauplemise, impordi ja ekspordiga ning mahepõllumajanduse ja veterinaarjärelevalvega. Pole siis imestada, et loomakaitse kui riigi jaoks suhteliselt tähtsusetu valdkonna jaoks aega, ametnikke ja rahalisi vahendeid ei jätku,» leiab loomakaitse liit.
«Eestimaa Loomakaitse Liit on teinud ministeeriumitele ettepaneku kolmanda sektori kaasamiseks järelevalvesse. Seda ei ole kuulda võetud, kuid asjakohase koolituse läbimisel oleks huvitatud osapoolte järelevalvesse kaasamine kordades odavam kui ametnike juurde palkamine. Nii laheneks järelevalvega seotud probleemid ning tõuseks valdkonna tõhusus,» ütles ELLi jurist Piret Tees ja lisas, et kuudi olemasolu kontrollimiseks või koeraketi pikkuse mõõtmiseks pole veterinaarset kõrgharidust omavat ametnikku vaja. Lisaks on umbes 70 protsenti väljakutsetest kodanike ülereageeringud ja praeguse ressursi raiskamise asemel oleks mõistlik kasutada kodanikuühiskonnas peituvat potentsiaali.
ELLi roomajate ja metsloomade abistamise koordinaatori Kadri Võreli sõnul teevad liidu vabatahtlikud ja koostööpartnerid seda tööd iga päev ja reageeritakse palju kiiremini ja tõhusamalt. Lisaks võetakse loomade heaolu tõsisemalt. «Ka üleeile Võrumaal Paidra külas end kanaaedikus vigastanud hiireviu toimetasime ravile meie, mitte keskkonnaamet. Ametkonnadki teavad, et me abistame vigastud metsloomi ja -linde, ja nad lausa edastavad meie telefoninumbreid ning meil on selle üle ainult hea meel. Paraku me teeme seda seadusevastaselt ja oleks viimane aeg vastavad parandused sisse viia. Seda mõtet toetas ka Eesti Looduse Fondi poolt viimasel metsloomade ravile pühendatud nõupidamisel keskkonnainspektsiooni esindaja.»
«Kodus peetavate eksootiliste loomade pidamine kogub kahjuks või õnneks populaarsust ja ka nende heaolu peab kontrollima veterinaa- ja toiduamet või keskkonnainspektsioon. Mida teab aga vastav ametnik leeguani, kõrberebase, kuningpüütoni või papagoi liigiomastest vajadusest? Kindlasti vähem, kui vastavale liigile pühendunud entusiast ja seega on vabatahtlike loomasõprade tarkuse kasutamata jätmine suur rumalus,» on ELLi eksootiliste loomade projektijuht Keity Särg veendunud. «Meie poole on sageli pöördutud lemmikloomakauplustes müüdavate loomade pärast. Paraku on nende kohta kehtivad seadused väga leebed ja see ei lase neid õnnetuid hingi aidata.»
MTÜ Nurru Ometi juhi Kertu Jukkumi sõnul tegelevad nemad küll valdavalt kassidega, aga see ei tähenda, et teistest abivajavatest loomadest tuimalt mööda minnakse. «Kahe kuu vältel toitsime ja jälgisime üht Järvamaal üksi elavat koera ning teavitasime sellest ka kohalikku veterinaarkeskust. Pärast etteteatatud kontrollkülastust mingeid erilisi puudusi ei leitud! Polnudki võimalik leida, sest meie ju hoolitsesime selle looma eest! Kas tõesti veterinaarametniku pooletunnine visiit on pädevam meie kahekuisest jälgimisest? Nüüd nad süüdistavad veel Sämmi-nimelise koera eest võitlevaid inimesi laimamises!» on Jukkum nördinud.
«Meie järjekordne katse muuta karistusseadustikku läks hiljuti taas vett vedama, sest justiitsministeerium ei tunne selle vastu huvi,» lausus ELLi juhatuse esimees Heiki Valner ja lisas, et vaatamata sellele jätkatakse pingutusi, et ka seaduslikult saaks loomade kaitsmine tagatud.
«Poliitikutele meeldib rääkida kodanikuühiskonnast ja inimeste rohujuuretasandil kaasamisest. Nüüd on käes aeg tühipaljas loba tegudeks teha, sest loomakaitse valdkonna parandamine lausa nõuab kolmanda sektori suuremat kaasamist ja mitme seaduse nüüdisajastamist. Loomakaitse pole riiklik prioriteet ega saagi kunagi olema, aga vaatamata sellele tuleks võtta Euroopa ja maailma õigusruumist parim, et tagada loomadele-lindudele vähekenegi parem elu ka Maarjamaal!»