Miks siis varjupaigast tasuta koeri ei jagata? Kui pere soov on võtta omale tasuta koer või koerakutsikas, ei ole talle suure tõenäosusega tehtud mitmeid väga vajalikke protseduure, nagu parasiiditõrjet, vaktsiine, sealhulgas kohustuslikku marutaudivaktsiini, ega ole paigaldatud kiipi, teda mõnda üleriigilisse lemmikloomaregistrisse kandmisest rääkimata – mis muuseas on ka väga paljudes kohalikes omavalitsustes kohustuslik. Kuna mittetulundusühingutest varjupaigad väljastavad vaid eelpool nimetatud protseduurid läbinud loomi, lisaks on täiskasvanud loomad enne uude koju minekut ka steriliseeritud või kastreeritud, tulenebki varjupaigale makstav tasu siit! Hetkel isegi pikemalt peatumata sellel, kui palju raha kulub varjupaikadel loomade söögi, haigete loomade ravi ja teiste kulude eest tasumiseks. Ja pealegi: kas tõesti on loom miski või keegi, keda peaks saama tasuta? Kui isegi väike rahaline panus näiteks uude televiisorisse aitab inimesel paremini läbi mõelda, kas mul ikka on seda tarvis või mitte?! Kui keegi tänavanurgal tasuta telereid jagaks, võtaks ilmselt igaüks ühe või koguni paar tükki kaasa! Eesti Loomakaitse Seltsi liikmena on küll imelik võrrelda telerit lemmikloomaga, ent kogemus kahjuks näitab, et nii mõnelegi loomaomanikule on televiisor toanurgas puudustkannatavast neljajalgsest isegi tähtsam. Lisaks sellele vajab loom toidu ja kallite vetprotseduuride läbi väga palju rohkem lisakulutusi kui ükskõik missugune muu „asi“, mida inimene endale soetab. Seega kui pole soovi looma eest maksta teda võttes, tekib kahtlus, kas selle neljajalgse tulevik on ikka helde?